1990. aasta arvuti väärkasutamise seadus on Ühendkuningriigi seadus, mis muudab teatud tegevused ebaseaduslikuks, nagu teiste inimeste süsteemidesse sissemurdmine, tarkvara väärkasutamine või inimesel kellegi teise arvuti kaitstud failidele juurdepääsu aitamine. Seadus loodi pärast 1984.–1985. aasta kohtuasja R v. Gold, mis vaidlustati 1988. aastal. Apellatsioonkaebus oli edukas, inspireerides parlamenti looma seadust, mis muudaks Robert Schifreeni ja Stephen Goldi käitumise karistatavaks. Ilmselgelt ei saanud seda tagasiulatuvalt rakendada, kuid selle eesmärk oli takistada nende käitumist tulevikus.
Juhtumi ajendiks ja lõpuks seaduseni jõudmiseks juhtus järgmine: Gold jälgis messil, kuidas Presteli töötaja sisestas arvutisse oma kasutajanime ja parooli. Seejärel kasutasid Gold ja Schifreen seda teavet koduarvutist British Telecom Presteli süsteemile juurdepääsuks ja konkreetselt prints Philipi privaatsõnumikasti sisenemiseks. Prestel sai sellest juurdepääsust teadlikuks, püüdis kaks meest lõksu ning esitas neile süüdistuse kelmuses ja võltsimises. Mehed mõisteti süüdi ja neile määrati rahatrahv, kuid nad kaebasid oma juhtumi edasi.
Apellatsiooni üks peamisi aspekte oli see, et kaks meest ei kasutanud andmeid mingil juhul isiklikuks või ebaseaduslikuks kasuks. Kuna kellegi teise süsteemi järele luuramisega ei kaasnenud materiaalset kasu, väitsid nad, et konkreetsete seaduste alusel esitatud süüdistused ei saa neile kehtida. Lordide koda mõistis mehed õigeks, kuid otsustas sellise käitumise edaspidi keelata. Selle tulemusel töötati välja arvuti väärkasutuse seadus ja võeti see seaduseks 1990. aastal, kaks aastat pärast edukat edasikaebust.
Seadus on jagatud kolmeks osaks ja muudab järgmised teod ebaseaduslikuks:
Volitamata juurdepääs arvutimaterjalidele
Volitamata juurdepääs arvutisüsteemidele kavatsusega toime panna uus kuritegu
Arvutimaterjali volitamata muutmine
Seaduse esimene paragrahv keelab isikul kasutada arvutile juurdepääsuks, programmi käivitamiseks või mis tahes andmete hankimiseks kellegi teise isikutuvastust, isegi kui sellise juurdepääsuga ei kaasne isiklikku kasu. Samuti ei saa üksikisikud programmi muuta, kopeerida, kustutada ega teisaldada. Arvuti väärkasutuse seadus keelab ka igasugused katsed saada kellegi teise parooli. Ilmselgelt, kui keegi annab teisele isikule oma isikut tõendava dokumendi ja ta võib arvutit legaalselt kasutada, siis need volitamata juurdepääsu seadused ei kehti.
Seaduse teine säte on arvutisüsteemile juurdepääsu saamine kuriteo toimepanemiseks või selle soodustamiseks. Üksikisik ei saa kasutada kellegi teise süsteemi, et saata materjali, mis võib olla solvav, ega käivitada usse või viirusi. Samuti ei saa ta anda kellelegi oma isikut tõendavat dokumenti, et ta saaks selleks süsteemi kasutada. See teine osa tähendab, et isik aitab kaasa kellegi teise kavatsusele või kuriteole.
Volitamata muutmine arvuti väärkasutuse seaduses tähendab, et isik ei saa andmeid kustutada, muuta ega rikkuda. Jällegi, kui keegi paneb viiruse kellegi teise süsteemi, rikub ta seda seadust. Tavaliselt peetakse ainult volitamata juurdepääsu sooritamist kuriteoks, mille eest karistatakse rahatrahviga. Juurdepääsu tahtlikult ja volitamata muutmist peetakse karmimaks ning selle eest võidakse karistada suurte trahvide ja/või vangistusega.