Pime keskaeg on ajaperiood, mis algas üldiselt aastal 476 pKr, mil viimane Lääne keiser Romulus Augustulus kukutati ja Lääne-Rooma impeerium langes. See on siiski vaidluse küsimus, kuna mõned teadlased usuvad, et periood algas siis, kui Alaric rüüstas Rooma aastal 410 ja teised väidavad, et periood algas hiljem aastal 500 pKr. See termin viitas kunagi keskajale kui tervikule, mis kestis aastani 1485 pKr, mil algas renessansiperiood. 19. sajandi teadlased piirasid seda terminit varakeskajaga, mis lõpeb umbes 1000. aastal pKr. Tänapäeval kasutavad teadlased fraasi “tume aeg” selle negatiivse varjundi tõttu harva.
Itaalia teadlane ja luuletaja Petrarka võttis esmakordselt kasutusele termini “pime keskaeg”, viidates perioodi kultuurisaavutuste puudumisele. Teistele tundus see fraas sobiv kirjeldus tormilisest ajalooperioodist, mida iseloomustasid usuvõitlus katoliiklaste ja teiste kristlaste vahel ning moslemite vallutused kogu langenud impeeriumis. Tolleaegsed teadlased leidsid, et “tume” on ajastu sobiv kirjeldus, kuna see oli sügavalt varjatud selle perioodi ajalooliste dokumentide, kirjanduse, kunsti ja muusika puudumise tõttu.
See ajaperiood jääb kahe ajaloo kõrgema punkti vahele. Sellele eelnesid Kreeka ja Rooma klassikalised kultuurid, järgnes aga 14. sajandi kultuuriline elavnemine. Vastupidiselt nende perioodide kultuurisaavutustele võib varakeskaeg tõepoolest tunduda sünge.
Pime keskaeg viitab peamiselt Lääne-Euroopale. Siin oli Euroopa rahvaarv vähenemas, samas kui gooti ja vandaalide sissetungijate ränne kasvas. See hulk kultuure võitles üksteisega kogu perioodi vältel, kuni lõpuks kujunes neist välja rohkem ainulaadne Euroopa kultuur. Perioodi majandus keskendus väikestele isemajandavatele paikkondadele. Kui varakeskaeg läks üle kõrgkeskajaks, kasvas linnadevaheline kaubandus.
Vaatamata konfliktidele kristliku religiooni sees, ühendas kristlus tervikuna pimedal keskajal Lääne-Euroopa rahvaid. Katoliku kirik pidas seda tõenäoliselt nende usu jaoks suure jõu ja õitsengu ajaks, kuna paavstkond kehtestas kiriku üle oma võimu. Samal ajal olid kristlased nördinud kasvavast korruptsioonist, mida nad katoliku usus nägid. Sellest hoolimata saavutas kristlus tervikuna selle aja jooksul suure jõu.
Pimedale ajale järgnesid kõrgkeskaeg, 1000–1300 pKr, ja hiliskeskaeg 1300–1400 pKr. Ülejäänud keskajal kasvas ühiskonna ja aadli jõud ning tekkis feodaalsüsteem. Ka kirik kasvas edasi.