Oopiumisõjad olid kokkupõrked Hiina ja mitme lääneriigi, eelkõige Inglismaa vahel. Neid sõdu nimetatakse mõnikord ühiselt ka Inglise-Hiina sõjaks. Oopiumisõdade lõpptulemus oli Hiina sunniviisiline avamine kaubandusele ning Hiina valitsuse ja Hiina rahva kestev alandamine. Paljud Hiina ajaloo tudengid on väitnud, et oopiumisõdade sündmused hõõgusid Hiina teadvuses aastakümneid, pannes aluse 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse arvukatele vägivaldsetele mässudele.
Need sõjad olid alguse saanud soovist Hiinaga kaubelda. Hiina oli läänega kaubelnud alates 1600. aastatest, kusjuures läänlased kasutasid siidi, vürtside, tee, portselani ja paljude muude Hiina kaupade eest maksmiseks peamiselt hõbedat. Paljud lääneriigid olid harjunud kauplema pigem kaupade kui rahaga ja hakkasid kiusama Hiina nõudmiste pärast hõbedat kaubanduskaupade asemel.
Kui Suurbritannia haaras India kontrolli alla, omandas ta ka India oopiumitootmise monopoli ning Briti kaupmehed leidsid Hiina kaubandusprobleemile hiilgava lahenduse. Oopiumi smugeldamisel Hiinasse võiksid kaupmehed hankida püsiva Hiina hõbeda allika, mida saaks kaubanduses kasutada, luues turu tugevat sõltuvust tekitavale narkootilisele ainele. Arusaadavalt ei mõelnud Hiina valitsus sellele ideele nii palju kui britid ja paljud valitsusametnikud hakkasid protestima kasvava oopiumikaubanduse vastu ja püüdsid jõustada Hiina rangeid uimastivastaseid seadusi.
1839. aastal määras Hiina valitsus volinik Lin Zexu Hiina Guangzhou sadama üle järelevalvet teostama. Zexu võttis range oopiumivastase hoiaku, kirjutades isegi kuninganna Victoriale kirja, et teatada oma kavatsusest oopiumikaubandus lõpetada. Ta konfiskeeris ja hävitas tohutud kogused oopiumi, andes brittidele ettekäände alustada esimest oopiumisõda. Britid väitsid, et ta oli tegelenud vara hävitamisega ning nad lõid Hiina rannikuäärseid linnu relvade ja sõduritega. Lõpuks oli Hiina valitsus sunnitud kaotust loovutama ja britid sundisid nad sõlmima Nanjingi lepingu, saades 1843. aastal Hongkongi territooriumi koos väga soodsate kaubandustingimustega.
13 aastat hiljem vallandas Teise oopiumisõja Hiina juhitud läbiotsimine ja salakaubaveos kahtlustatava Briti laeva konfiskeerimine. Britid kasutasid taas sõjalist jõudu koos riikidega, kes soovisid saada osa Hiina tulusast kaubandusest, nagu Prantsusmaa ja USA. 1860. aastal kohustati hiinlasi alla kirjutama teisele lepingule, Tianjini lepingule, mis avas Euroopa kaubandusele rohkem sadamaid, võimaldas Euroopa kaupmeestele Hiinas vaba läbipääsu ja kohustas Hiinat maksma reparatsioone Teises oopiumisõjas osalenud riikidele.
Oopiumisõdu kasutatakse sageli Euroopa imperialismi selge näitena Hiinas. Nagu paljud Aasia riigid, oli ka Hiina sunnitud avama oma piirid kauplemiseks vastu oma tahtmist ja pakkuma oma Euroopa “partneritele” väga soodsaid kaubandustingimusi. “Ebavõrdsed lepingud”, nagu teatakse oopiumisõjad lõpetanud lepingud, pakkusid Euroopa allakirjutanutele arvukalt väga tulusaid lepinguid, sadamaid ja tingimusi ning sundisid Hiinat oma õigussüsteemi märkimisväärselt kompromiteerima. Lõppkokkuvõttes mässas Hiina elanikkond ja oopiumisõdu võis pidada peamiseks teguriks Hiina viimase kuningliku dünastia Qingi dünastia langemisel.