Yukoni kullapalavik, tuntud ka kui Klondike’i kullapalavik, oli Kanada loodeosas asuvasse Yukonisse sisserände laine, mille sai alguse kulla leidmine 1896. aastal. Aastatel 1896–1899 saabus Yukonisse üle 40,000 XNUMX inimese, kes otsisid oma elukohta. varandus. Selle tulemusel loodi Yukoni territoorium Loodealadest eraldiseisva üksusena ning White Passi ja Yukoni marsruudi raudtee ehitamine. Kullapalavik ajendas piirkonnas ka muid kaevandustöid ja aitas luua Kanada kuningliku ratsapolitsei eelkäija Loode-Rahvuspolitsei mainet.
Yukoni kullapalavikuni viinud sündmused said alguse 1896. aasta augustis. Skookum Jim Mason koos oma nõbu Dawson Charlie, õemehe George Carmacki ja õe Kate Carmackiga leidsid kulla Rabbit Creekist, mis hiljem nimetati ümber Bonanzaks. Creek, mis suubub Klondike’i jõkke. See avastus meelitas kiiresti piirkonda kullaotsijaid, kes hakkasid Klondike’i ja selle lisajõgede ääres kulda otsima ja nõudeid esitama. Piirkonna geograafilise eraldatuse ja karmi ilma tõttu jõudsid uudised välismaailma aga alles järgmisel aastal.
1897. aasta juulis saabusid Yukoni edukate kullaotsijate rühmad laevaga San Franciscosse ja Seattle’i, edastades uudiseid leiust. Uudised levisid kiiresti ja Ameerika majanduse halb olukord pärast 1896. aasta paanikat oli muutnud paljud inimesed meeleheitele. Yukoni kullapalavik sai alguse siis, kui õnneotsijate hordid kogu maailmast, hinnanguliselt üle 100,000 XNUMX, asusid Yukoni poole teele.
Yukoni kullapalaviku ajal oli kõige levinum viis Yukoni jõudmiseks sõita laevaga Alaska väikestesse sadamalinnadesse, nagu Skagway ja Dyea, ning seejärel sõita mööda rannikumägesid läbivaid käike ida suunas kuni Bennetti järveni. Bennetti järvest sõitsid kullaotsijad paadiga mööda Yukoni jõge alla, kuni jõudsid Dawsoni, linna, mis oli kiiresti kasvanud otsijate baasiks. Piirkonna kliima ja geograafia ning tohutust reisijatevoolust tingitud varude nappus muutsid selle reisi keeruliseks, kurnavaks ja potentsiaalselt ohtlikuks. Teised üritasid jõuda Yukoni idast, sõites mööda Kanadat mööda maad. Need reisid olid samuti ohtlikud, äärmiselt pikad ja lõppesid tõenäolisemalt siis, kui reisijad loobusid ja tagasi pöördusid või rajal surid, kui ohutu saabumisega Yukoni.
Enam kui 100,000 40,000 inimesest, kes Yukoni kullapalaviku ajal Yukonile teele asusid, saavutas eesmärgi vähem kui pooled. Enamik andis alla ja läks koju enne, kui oli lõpetanud kurnava teekonna Dawsonisse ning mõned kaotasid oma elu nälja, külma või õnnetuste tõttu. Lõpuks jõudis Dawsoni ja selle ümbrusesse umbes XNUMX XNUMX inimest. Vaatamata tohutule inimeste sissevoolule, millest paljud olid meeleheitel, suutis Loode-Ratsue politsei ja kohalikud miilitsajõud kullapalaviku ajal piirkonnas rahu hoida, pälvides laialdase austuse.
Vähesed potentsiaalsetest kullaotsijatest said jõukaks. Kiiresti kuulutati välja kõige tulusamad kulla otsimise piirkonnad, jättes suurema osa kulla otsimisest vähem perspektiivikatele piirkondadele või töötama palgatöölistena, kellele makstakse kullatolmuga, nende jaoks, kellel olid paremad nõuded. Lisaks tähendas uutest tulijatest põhjustatud järsk nõudluse plahvatuslik plahvatuslik kasv toiduainete ja muude kaupade järele koos kohaliku kullavaru paisumisega kiiret hinnatõusu. See muutis suure osa maaotsijate leitud rikkusest illusoorseks, sest kullakogused, mis tavaolukorras oleks toonud muljetavaldavat kasumit või palka, olid vajalikud isegi esmatarbekaupade ostmiseks.
Yukoni kullapalavik lõppes 1899. aastal, kui kulla avastamine Alaskas Nome linnas tõmbas tähelepanu Klondike’i jõe ümbrusest eemale. Vaid paar tuhat kohaletulnutest leidsid kulla ja veel vähemad leidsid piisavalt rikkaks saamiseks. Kullapalaviku ajal teenitud suurimaid varandusi ei teenitud mitte kulla leidmise, vaid provisjoni müümise või teenuste, näiteks otsijatele transpordi pakkumisega. Lõppkokkuvõttes oleks see ettevõtlus piirkonna majandustuleviku jaoks olulisem kui kuld.