Varssavi pakt on 1955. aastal Poolas mitme Euroopa kommunistliku riigi vahel sõlmitud lepingu nimi. Seda tuntakse ka kui Varssavi sõpruse, koostöö ja vastastikuse abi lepingut. Nõukogude Liit algatas leppe vastusena Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) moodustamisele, mis omakorda moodustati vastuseks Nõukogude Liidu poolt tajutavale ohule Euroopa ja Põhja-Atlandi riikidele. Varssavi pakt tehti kättesaadavaks poola, tšehhi, saksa, ungari, rumeenia ja vene keeles.
Algselt kuulusid paktile alla kirjutanud rühmitusse Nõukogude Liit, Bulgaaria, Albaania, Ungari, Poola, Rumeenia ja Tšehhoslovakkia. Saksa Demokraatlik Vabariik ühines 1956. aastal ja Albaania lahkus paktist 1961. aastal pärast Hiina ja Nõukogude Liidu lõhenemist. Kokkulepe lagunes lõpuks 1991. aastal, kui Nõukogude Liit lagunes ja paljud pakti moodustanud kommunistlikud riigid läksid üle demokraatlikele süsteemidele.
Varssavi paktil oli kaks peamist ülesannet ja kaks peamist haru. Poliitiline konsultatiivkomitee vastutas mittesõjalise tegevuse eest erinevate pakti moodustanud rahvaste vahel. Pakti relvajõudude ühendatud väejuhatus vastutas oma egiidi all pakti moodustanud erinevate riikide vägede eest. Ühendatud väejuhatuse ülemjuhataja oli ühtlasi ka Nõukogude Liidu enda kaitseministri esimene asetäitja.
Lepingu põhiidee oli, et erinevad allakirjutanud riigid tuleksid välise agressiooni korral üksteisele appi. Paljud liikmed kartsid, et lääneriigid, eriti pärast NATO moodustamist, võivad otsustada tungida idabloki riikide vastu või astuda sõjalisi samme nende kommunistlike valitsuste kukutamiseks. Varssavi pakt leevendas neid hirme mõnevõrra, ühendades iga riigi sõjalise jõu palju suuremaks jõuks. Nõukogude Liit kasutas lepingut ka oma väiksemate liitlaste kontrollimiseks, nagu ta tegi 1968. aastal teiste paktiliikmete abiga Tšehhoslovakkiasse tungides valitsuse kukutamiseks, mis tema sõnul näitas imperialistlikke tendentse ja ohustas seetõttu teist pakti. liikmed.
Vaatamata külmale sõjale ning NATO riikide ja Varssavi pakti osaks olnud riikide rivaalitsemisele, oli nende kahe vastastikusest koostööst palju näiteid. Mõlemad rühmad paigutasid sageli ÜRO egiidi all vägesid, kes teenisid üksteisega kõrvuti. Rahvusvaheline kontrolli- ja järelevalvekomisjon saatis näiteks Vietnami nii Kanada kui ka Poola väed.
2005. aastal avaldas Poola palju lepingu sõlmimise ajast pärinevaid salastatud dokumente, mis valgustavad suurt osa liikmesriikide strateegiast. Kõige üllatavamad olid paljudele rahvaste varuplaanid sõja puhuks lääneriikidega. Esmane strateegia oli uskumatult ründav, koos plaanidega, kuidas kiiresti ja tõhusalt asuda Lääne-Euroopasse kontrolli haaramiseks, kasutades vajadusel tuumajõudu. Leiti väga vähe kaitseplaane, mille strateegia tugines kiirusele ja tõhususele Euroopa võimude neutraliseerimiseks.
1999. aastal ühinesid NATOga mitmed endised Varssavi pakti liikmesriigid ja valitsused, kes on neid hiljem asendanud. 2004. aastal liitus sellega veelgi rohkem. Bulgaaria, Poola, Ungari, Eesti, Läti, Rumeenia, Slovakkia, Tšehhi ja Leedu liitumine tähendab paljuski külma sõja ühe viimaste ringide sulgemist.