Inimkonna iidses ajaloos, kuni tsivilisatsiooni tekkeni umbes 12,000 XNUMX aastat tagasi, olid meie peamised toiduallikad liha ja kala. See kõrge valgusisaldusega dieet oli vajalik inimese kasvu toetamiseks ja meie ebatavaliselt suure aju toiteks. Teised toidud, nagu marjad, pähklid ja juured, olid väikesed suupisted, et lihatoidukordade vahel meelt lahutada.
Mõne aja pärast hakkas põllumajandus hoogu võtma, võimaldades meil taimede toitainete allikaid palju tõhusamalt ära kasutada, kui pelgalt kogumine võimaldaks. Tänapäeval annavad teraviljad 70% inimkonda toitavast toiduenergiast. 20. sajandi keskel kasutasid põllumehed juba umbes 10% maakera maismaast põllukultuuride kasvatamiseks ja edasine laienemine tundus kahtlane, kuna uutel maadel on põlluharimiseks kehvad omadused. Ainus alternatiiv oli kasvatada saaki juba olemasoleval põllumaal.
Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel töötasime välja tehnikad, mis võimaldavad suuremat saagikust, suurendades märkimisväärselt ülemaailmset toidutootmist ja võimaldades meie ülemaailmsel rahvastiku eksponentsiaalsel kasvul takistamatult jätkuda. Kaks peamist valdkonda, mis kogesid kiireid edusamme, olid taimegeneetika ja sünteetilised väetised. Need edusammud ja nende tagajärjed on nii olulised, et neile anti nimi: roheline revolutsioon.
Rohelise revolutsiooni raames hakati uute lämmastiku sidumise tehnikate abil masstootma sünteetilisi väetisi, peamiselt Haber-Boschi protsessi derivaate. Haber-Boschi protsessis töödeldakse õhulämmastik kõrgel temperatuuril ja rõhul kasutatavaks väetiseks. See vabastas meie sõltuvuse olemasolevatest fikseeritud lämmastiku allikatest, nagu nahkhiire guaano, mis tuli enne sünteetiliste väetiste kasutamist Lõuna-Ameerikast üle maailma eksportida. Roheline revolutsioon muutis seda kõike.
Alates 1940. aastate keskpaigast kogesid botaanikud taimede geneetika mõistmises läbimurdeid ja hakkasid aretama nisutüvesid, mis suurendasid oluliselt tootmist. Ainuüksi Mehhikos kasvas aastatel 1944–1964 nisutoodang kolmekordselt. 1970. aasta Nobeli rahupreemia pälvis Norman E. Borlaug põllukultuuride tootlikkuse suurendamisel tehtud töö eest. 1960. aastatel istutati üle maailma niinimetatud imeriis IR-8, mis võimaldas toota riisi nagu kunagi varem – roheline revolutsioon.
Nende uute taimede eeliseks oli ka see, et nad õitsesid kergemini kui varasemad tüved. Nisu ja riis vajavad õitsemiseks ja teravilja tootmiseks teatud arvu valgustunde päevas – seda nimetatakse fotoperioodiks. Rohelise revolutsiooni käigus välja töötatud uued tüved vähendasid vajalikku päikese käes viibimist päevas, võimaldades põllukultuure kiiremini istutada ja koristada ning laiemas valikus kliima- ja hooajatingimustes. Need edusammud olid eriti kasulikud maailma vaesematele rahvastele, kellel puudub arenenud põllumajandustehnoloogia, kuid kellel on piisavalt põllumaad, et istutada maailmaturul saadaolevaid seemneid. Need rahvad said rohelisest revolutsioonist kõige rohkem kasu.