Mis oli poksijate mäss?

Bokserite mäss oli vägivaldne ülestõus Hiinas, mis leidis aset 20. sajandi vahetusel. Kuigi mäss oli lõpuks ebaõnnestunud, käivitas see Hiina ühiskonnas mitmeid reforme, mis lõpuks sillutas teed Hiina moderniseerimisele. Toona pidasid paljud poksijate mässus osalejaid ohtlikeks tõusjateks, kuigi pärast kommunismi tõusu Hiinas kiitis valitsus hiljem mässu korraldajaid nende tegevuse eest.

Bokserite mässu juured peituvad “Hiina meloni nikerdamises”, mille korraldasid lääneriigid 1800. aastate lõpus. Pärast Jaapani Meiji impeeriumi rünnakut oli Hiina äärmiselt haavatav ja see oli üle ujutatud välisriikide valitsuste esindajatest, kes hakkasid ehitama raudteid, kontrollima erinevaid provintse ja tagama sisuliselt tugeva “mõjusfääri” Hiinas, mida paljud riigid mida peetakse potentsiaalselt väga tulusaks äritegevuseks.

Arusaadavalt olid hiinlased sellisest asjade seisust vähem kui vaimustuses ja Hiinas tekkis arvukalt välismaavastaseid organisatsioone, et töötada Hiinas välismaalaste vastu. Üks selline organisatsioon oli Õigete ja Harmooniliste Rusikate Ühing, antiimperialistlik talupoegade organisatsioon, mida läänlased hakkasid oma liikmete ulatusliku võitluskunstide programmi tõttu nimetama Bokseriteks.

1898. aastal hakkasid poksijad Põhja-Hiinas mässama, püüdes välismaalasi Hiinast välja saata. Nad ründasid diplomaate, ärimehi ja teisi välismaalasi ning seadsid pilgu ka kristlikele misjonäridele. Hiina kristlasi rünnasid ka poksijad, kes arvasid, et kristlik hiinlane oli selgelt võõraste mõjude alla alistunud. 1900. aastaks olid poksijad tunginud Pekingisse, tappes tuhandeid välismaalasi ja kristlasi oma kampaanias Hiina vabastamiseks lääne mõjudest.

Bokserite mäss alistati mitme lääneriigi, sealhulgas Saksamaa, USA, Jaapani, Venemaa ja Prantsusmaa koostöö kaudu. Ilmselgelt oli paljudel neist rahvastest isiklik huvi poksijate mässule peatada ning kahtlemata olid nad rahul laialdaste reformide ja muutuste üleskutsete üle, mis järgnesid nende edukale sõjalisele tegevusele poksijate vastu. Pärast mässu määrati erinevatele võõrvõimudele reparatsioonid ja hukati Hiina tippametnikke, keda kahtlustati seotuses poksijate mässuga.