Paavsti skisma oli katoliku kiriku poliitiline lõhe, mis kestis aastatel 1378–1417. Lõppkokkuvõttes lahendati olukord Konstanzi kirikukoguga, kuid mitte enne, kui kõik osapooled üritasid vägivalda, sundi ja loomulikult ka diplomaatiat. asja korda ajada. Seda sündmust läänekristluses tuntakse mõnikord lääne skismana ja harvemini suure skismana. Paavsti skismale viitamine suureks skismaks võib tekitada segadust ida-lääne skismaga, mis lõhestas lääne- ja idakristliku kiriku 11. sajandil.
Erinevalt eelmisest Suurest skismast, mille ajendiks olid põhimõttelised usulised erinevused, oli paavsti skisma olemuselt poliitiline. See oli seotud konfliktiga Itaalia Rooma ja Prantsusmaa Avignoni vahel. Rooma oli olnud paavstluse traditsiooniline tugipunkt, kuid 1300. aastatel kolis paavstlus Avignoni. Prantslased soovisid säilitada oma kontrolli paavstluse üle poliitilistel ja prestiižikaalutlustel, samal ajal kui roomlased nõudsid paavstluse tagastamist Itaalia pinnale.
1376. aastal viis paavst Gregorius XI paavstluse tagasi Rooma. Pärast tema surma aastal 1378 valisid roomlased paavst Urbanus VI. Rühm Prantsusmaal renegaate kardinale ei jäänud aga rahule ja nad valisid omakorda paavst Clement VII, keda hakati nimetama antipaavstiks. See tekitas arusaadavalt poleemika, kuna kaht paavsti ei peaks korraga eksisteerima. Rooma ja Avignoni vaheline lahing algas ja läks veelgi segadusse aastal 1409, kui Itaalias Pisas toimunud koosolekul valiti kolmas paavst.
Aastal 1417 tegi kolmanda rivaalitseva paavsti pooldaja ettepaneku Konstanzi kirikukoguks, mille eesmärk oli lahendada olukord, määrata õige paavst ja lõpetada paavsti skisma. Kirik oli mõistnud, et üritus oli lisaks pisut piinlik ka suhtekorraldusele ning enamik osapooli soovis asjale lõppu näha, kuigi võis toetada erinevaid paavste.
Lisaks mõlema antipaavsti lõplikule kukutamisele esitas Konstanzi kirikukogu ka rea poliitilisi ja usulisi reforme. Valiti uus paavst Martin V, mis lõpetas paavsti skisma ja kinnitas Rooma paavstiriigi asukohaks. Paavst Martin V ajal tugevnes paavstluse autoriteet, mis kinnitas ideed, et paavst on kiriku kõrgeim võim ja et tema sõna on religioossetes küsimustes seadus.