Black Act oli 1723. aastal Suurbritannias vastu võetud parlamendiseadus. Selle seaduse alusel muutusid mitmed salaküttimisega seotud kuriteod kuriteoks, mis tähendas, et neid võis karistada surmanuhtlusega. Hilisema muudatusega muudeti seadust veelgi laiemaks, et oleks võimalik mitmete kuritegude eest vastutusele võtta. 1827. aastal tunnistati see seadus kehtetuks, kuid selle karmi õigusakti pärand elab edasi.
Näiliselt võeti must seadus vastu selleks, et käsitleda kasvavat salaküttimise probleemi eraparkidest ja kuningale kuuluvatest maadest. See tekitas aga mitmeid küsimusi jahiloomade õiguse ja madalamate klasside positsiooni kohta Suurbritannias. Tagantjärele mõeldes näib, et seadus on spetsiaalselt välja töötatud selleks, et sihikule võtta Suurbritannia vaesemaid inimesi, nagu hulkuvad rändurid ja inimesed, kes olid piisavalt meeleheitel, et tappa eraparkides loomi toidu saamiseks.
See tegu oli inspireeritud Waltham Blacksist, kurikuulsast jõugust, kes tegi oma näo mustaks, enne kui sisenes parkidesse salaküttima ja süütas kõrvalhooneid. Pärast seda, kui jõuk mõrvas ulukivahi, asus parlament tegutsema, pidades salaküttimist mustaks või varjatud näoga kuriteoks. Lisaks salaküttimisele hõlmas seadus ka relvaga eramaadele sisenemist, puude langetamist, eramaale aedade rajamist ning vandalismitegusid, näiteks süütamist. Hilisema muudatusega laiendati tegu kõigile, kes kandsid kuriteo toimepanemise ajal maskeeringut.
Musta seaduse vahetu tulemus oli võime salaküttide vastu metsikult maha suruda. Aja jooksul kasutati seda ka üldiselt madalamate klasside vastu võitlemiseks koos protestijatega, kes kandsid sageli kättemaksuhirmus maskeeringuid. Paljud kurjategijad hukati teo rikkumiste eest või hoiti pikemat aega vanglas.
Konflikti maa-aatri ja madalama klassi vahel illustreeris see seadus kenasti. Paljud neist, kellel ei olnud maad, väitsid, et jahiloomad on metsikuks olemise tõttu igaühe omand ja seetõttu oli seaduslik neid küttida kõikjal, kus neid leidub. Maaomanikud arvasid aga, et nende maal asuvad ulukid on nende ainuomand, eriti kui nad pakkusid neile loomadele toitu ja peavarju ning palkasid ulukipidajaid, et kaitsta neid kiskjate (ja salaküttide) eest. Küsimus, kellel oli ulukite püüdmise õigus, püsis kaua pärast selle seaduse tühistamist, kuigi kehtetuks tunnistamine andis salaküttidele vähemalt kindluse, et forelli püüdmise eest neid üles ei riputata.