Kohanemine inimnäoga on UNICEFi 1987. aasta aruande nimi, mis kritiseeris levinud struktuurimuutuste programme. Selles keskenduti negatiivsetele mõjudele, mida programmid avaldasid tervisele ja haridusele arengumaades, ning oli karmilt süüdistatud programmide rollis arengumaade kahjustamisel. Kohanemine inimnäoga oli murranguline selle poolest, et see oli üks esimesi laialdaselt populaarseid ja lugupeetud kriitikat Struktuurilise Kohandamise Programmi süsteemi kohta, mis seni oli praktiliselt vaieldamatu.
Struktuuri kohandamise programme kasutavad arengumaades nii Maailmapank kui ka Rahvusvaheline Valuutafond, et tagada riikide suutlikkus täita oma rahalisi kohustusi nende institutsioonide ees. Tavaliselt nõutakse neid riikidelt laenu saamise eeltingimusena ja nende kasutamist on aastate jooksul kritiseeritud erinevatelt organitelt, kuna see kahjustab lõpuks riike, keda nad aidata püüavad.
Ideaalis aitaksid struktuurilise kohandamise programmid riigil nihutada eelarvevastutust ja -tasakaalu ilma negatiivsete tagajärgedeta. Tegelikus maailmas on aga paljud struktuurilise kohandamise programmid viinud riike veelgi kaugemale finantsstabiilsuse suunas ja sageli vaesustanud riikide niigi vaeseid rühmi niivõrd, et nende elu on ohus.
Struktuursete kohandamisprogrammide vastu on kritiseeritud mitmeid, millest kõige tuntumad on dokumendis „Inimnäoga kohanemine” esitatud dokumendid. Üks selline kriitika on see, et struktuurimuutuste programmid nõuavad sageli muudatusi, mis sisuliselt röövivad riigi suveräänsuse, võimaldades Rahvusvahelisel Valuutafondil ja Maailmapangal määrata riiklikku poliitikat. Teine on see, et sellisest otseselt fiskaalsest vaatenurgast lähtuvate strateegiate elluviimisel jäetakse kõrvale muud probleemid, näiteks keskkond, mille tulemuseks on riigi loodusvarade pikaajaline halvenemine.
Dokumendis „Adjustment With a Face” kritiseeriti konkreetselt seda, kuidas struktuurilise kohandamise programmid mõjutasid sotsiaalsektorit, eelkõige tervist ja haridust. Kuna enamik struktuurilise kohandamise programme hõlmas eelarvete tasakaalustamist ja puudujäägikulude kaotamist, nõudes samal ajal investeeringuid mitmesse tööstus- ja kaubandussektorisse, tehti sotsiaalsektoris sageli suuri eelarvekärpeid. Kooliprogrammid, terviseprogrammid, keskkonnaprogrammid ja mitmesugused sotsiaalkaitsesüsteemid kaotati või neid vähendati oluliselt. Selline kokkuhoiumentaliteet põhjustas paljudes riikides oodatava eluea ja elukvaliteedi vähenemise ning äärmuslikel juhtudel vägivaldsete tsiviilrahutusteni.
Kriitikat tasandades oli inimnäoga kohanemine lõppkokkuvõttes poliitiliste soovituste kogum, mitte otsene rünnak, mis on osa sellest, mis muutis selle nii võimsaks. Kasutades kümmet eri rahvaste juhtumiuuringut, pani programm „Inimnäoga kohanemine“ välja ideid, kuidas minimeerida struktuurilise kohandamise programmide negatiivseid mõjusid, ja näitas töömudeleid, kuidas parandada igapäevaste inimeste elu kohanevates riikides. Lõppkokkuvõttes viis inimnäoga kohanemine nii IMF-is kui ka Maailmapangas kohanemisviiside ulatusliku ümberkorraldamiseni, kusjuures struktuursed kohandamisprogrammid asendati lõpuks suures osas vaesuse vähendamise strateegiadokumentidega, mis tuginevad suuresti laenuvõtva riigi panusele. ise.
SmartAsset.