Mõned inimesed kasutavad terminit “holokaust”, et viidata üldiselt massilisele inimkaotusele, kuid enamik inimesi kasutab seda konkreetselt selleks, et viidata miljonite etnilistesse, usulistesse ja sotsiaalsetesse rühmadesse kuuluvate vähemuste inimeste hävitamisele natsirežiimi ajal 1930. ja 1940. aastatel. . Eelkõige suri holokausti ajal hinnanguliselt kuus miljonit Euroopa juuti, mis nõudis muu hulgas ka serblaste, slaavlaste, venelaste, mustlaste, homoseksuaalide, puuetega inimeste, poliitiliste aktivistide, sõjavangide, Jehoova tunnistajate ja vabamüürlaste elu. Paljud inimesed peavad seda aega eriti tumedaks ja häbiväärseks perioodiks Euroopa ajaloos.
Holokaustile pandi alus 1933. aastal, kui sakslased valisid oma kantsleriks Adolf Hitleri. Paljud sakslased tervitasid Hitleri plaane taaselustada Esimese maailmasõja järel kannatanud Saksamaa majandus. Hitleril oli aga Saksamaaga kurjetum plaan; ta tahtis arendada aaria rahvast “meistrirassi”, vabaneda neist, keda ta pidas ebasoovitavateks, ja vallutada lõpuks kogu Euroopa.
Hitler hakkas oma skeemi ellu viima aeglaselt, kasutades esmalt seadust, et sundida “ebasoovitavaid”, nagu juudid, Saksa ühiskonnast välja. Tema Saksamaa-plaanide järkjärguline kiirendamine võis varjata tõsiasja, mida ta tegi paljude inimestega, sealhulgas Saksa sõjaväelastega. 1939. aastal tungis Saksamaa Poolasse, vallandades Teise maailmasõja, ja natsirežiim asus ka juutide jaoks “lõpliku lahenduse leidmisele”, asudes inimkonna ajaloo ühe kohutavama massigenotsiidi näitele.
Kuigi paljud aruanded keskenduvad konkreetselt Euroopa juudi kogukonna vastu toime pandud julmustele, hõlmas Hitleri “lõplik lahendus” ka mitmete teiste soovimatute rühmituste hävitamist. Ta püüdis kõrvaldada slaavlased ja serblased, keda ta pidas rassiliselt ebapuhtateks, ning oli sallimatu ka teiste religioonide, sealhulgas mõne kristluse haru suhtes. Hitler pidas oma lõplikku lahendust ka võimaluseks vabaneda sotsiaalsetest ebasoovitavatest isikutest, nagu homoseksuaalid, poliitilised aktivistid ja puudega või vaimuhaiged inimesed.
Paljud inimesed tapeti holokausti ajal otse, samas kui teised saadeti sunnitöölaagritesse, kus neid kasutati orjana mitmesuguste kaupade tootmiseks, alates kingadest kuni toiduni. 1942. aastal muutus Hitler oma skeemi edenemise suhtes kärsituks ja asutati mitu hävitamislaagrit. Need laagrid olid spetsiaalselt loodud massimõrvadeks ning nende kinnipeetavad lasti esmalt maha ja maeti ning hiljem massiliselt gaasistati ja põletati, kui matmine osutus ebatõhusaks. Laagrite elanikud ulatusid sõjavangidest riigi vaenlasteni ning mõned neist kannatasid enne mõrvamist meditsiinilisi eksperimente ja muid väärkohtlemisi.
Tõendid viitavad sellele, et liitlasriigid olid Saksamaal toimuvast enne otsustavate meetmete võtmist teadlikud, kuid nad ei pruukinud olla teadlikud holokausti ulatusest. Esimesed laagritesse sisenenud liitlaste väed olid kohkunud sealt leitud asjadest, alates vangidest, kes olid nii kõhnad, et nägid välja nagu kõndivad luustikud, kuni massihaudade tõenditeni. Paljusid pilte laagritest saab näha muuseumides üle maailma, sealhulgas mitmes spetsiaalselt sündmuste mälestuseks loodud muuseumis.
Selle perioodi sündmustele tagasi vaadates on mõned inimesed süüdistanud saksa rahvast enesega rahulolus, väites, et nad pidid teadma Saksamaal sunnitöö- ja koonduslaagrites aset leidnud sündmustest. See aga ei anna saksa rahvale piisavalt tunnustust ning paljud inimesed rääkisid oma juutidest naabrite ja sõprade eest. Mõned riskisid oma eluga, et aidata inimestel natside eest põgeneda. Kui mõned Saksa ühiskonna sektorid võisid aset leidnud sündmuste suhtes olla leplikud või isegi tolerantsed, siis teisi häiris Hitleri režiim ja tänapäeva sakslased tegelevad siiani selle kohutava sündmuse pärandiga Euroopa ajaloos. Kui midagi, siis see on sünge näide sellest, mis võib juhtuda, kui inimesed hakkavad oma valitsust kartma.
Paljud inimesed loodavad, et holokausti sündmustest avalikustades ja kõigi kodanike meeles hoides ei kordu see sündmus kunagi.