Bütsantsi armee oli aastatel 330–1453 pKr Bütsantsi impeeriumi organiseeritud sõjaline jõud. Algselt Rooma armee eeskujul loodud jõud arenes aja jooksul välja, et võidelda impeeriumi ähvardavate ohtudega. Armee suurus laienes ja kahanes kogu impeeriumi elu jooksul ning võitles mitmes suuremas sõjakäigus Vahemere ümbruses. Suure osa impeeriumi eksisteerimisest oli Bütsantsi armee üks tugevamaid ja paremini organiseeritud sõjalisi jõude piirkonnas.
Bütsantsi armee oli Rooma armee otsene järglane, kes okupeerisid impeeriumi idapoolse poole enne selle jagunemist neljanda sajandi alguses pKr. Varased Bütsantsi väed kasutasid raskejalaväe leegionisüsteemi, mida täiendasid kergeratsaväe ja vibulaskjad. Barbarid ja välismaised palgasõdurid moodustasid kogu selle eksisteerimise ajal olulise osa sõjaväest.
Aja möödudes korraldati Bütsantsi armee ümber, et astuda vastu kasvavale Pärsia sõjalisele ohule, lõpuks loobudes leegionisüsteemist ja toetudes rohkem raskeratsaväele. Armee võttis kasutusele ka uued relvad ja paremad kaitserüüd. Justinianus I ajal suutis Bütsantsi sõjavägi tagasi vallutada suure osa Rooma impeeriumi valduses olevast territooriumist Põhja-Aafrikas ja Lõuna-Euroopas, kuigi see periood kujutas endast impeeriumi laienemise kõrgpunkti.
Pärast Justinianuse surma hakkas impeerium aeglaselt kokku tõmbuma, ajendades lõpuks sõjaväe haldust ümber korraldama. Impeerium jagati eelmiste armeede põhjal viieks teemaks ning nende teemade sees anti maad sõduritele teenistuse eest sarnaselt Euroopa feodaalsüsteemile. Hilisemad mässud viisid Konstantinoopolis asuva elukutselise sõjaväe loomiseni, mida tuntakse tagma nime all. Sel perioodil võttis armee vaenulike naabrite vastu valdavalt kaitsepositsiooni ja tõhususe järkjärguline langus.
Komneni dünastia ajal 11. ja 12. sajandil moodustati armee uuesti pealinna elukutseliste sõdurite ja ümberkaudsete provintside vägedega. Selle perioodi Bütsantsi armee pani rõhku väljaõppele ja varustusele. Samuti muutus see väga tsentraliseerituks ja sõltus keiserlikust juhtimisest. See sõltuvus viiks lõpuks impeeriumi lõpule aastal 1453, sest järgnev dünastia ei suutnud anda tugevat sõjalist juhtimist.
Kuigi Bütsantsi armee saatis oma pika eluea jooksul vahelduvat edu, õnnestus tal end uuesti leiutada, et vastata uutele väljakutsetele ja kaitsta Konstantinoopoli linna järjestikuste sissetungijate lainete eest enam kui 1,000 aasta jooksul. Selle aja jooksul suutis armee projitseerida võimu Põhja-Aafrikasse, Euroopasse ja Lähis-Idasse. Vaatamata oma lõplikule allakäigule esindas Bütsantsi armee oma aja üht võimsaimat sõjalist jõudu.