On kaks Balfouri deklaratsiooni. Esimene juhtus 2. novembril 1917, kui möllas Esimene maailmasõda, ja see tõi Suurbritannias kaasa tunnustuse, et juutide kodumaa peaks asuma Palestiinas. Teine Balfouri deklaratsioon on vähem tuntud ja see oli kuuenda keiserliku konverentsi, 1926. aastal Briti impeeriumi kuue riigi peaministrite kohtumise tulemus. See deklaratsioon kehtestas nendele impeeriumi riikidele autonoomia ja võrdsuse. Mõlemad deklaratsioonid on nimetatud 20. sajandi alguse kauaaegse riigimehe Arthur James Balfouri järgi, kelle karjäär hõlmas ametit Briti parlamendis, Briti peaministrina töötamist ja valitsuse ametikohtadel veedetud aega.
Esimese Balfouri deklaratsiooni ajal oli Balfour parlamendiliige ja välissekretär peaminister David Lloyd George’i koalitsioonivalitsuses. Sionistid, juudi poliitilise liikumise liikmed, kes otsisid Lähis-Idas juudi riiki, olid teinud Briti valitsusele lobitööd, et ta tunnistaks vajadust juutide kodumaa järele. Pärast arutelusid Briti valitsuskabinetis saatis Balfour kirja lord Walter Rothschildile – rahvusvahelisele rahastajale, endisele parlamendiliikmele ja sionistliku liikumise juhile –, et Briti valitsus toetab juutide rahvuskodu loomist Palestiinas. Suurbritannia oli esimene maailmariik, kes sellise deklaratsiooni tegi ja seda hakati nimetama Balfouri deklaratsiooniks.
Balfouri deklaratsioonis märgiti, et Suurbritannia teeb kõik endast oleneva, et saavutada juutide kodumaa eesmärk. Samuti öeldi, et Palestiinas ei ole mittejuutide suhtes eelarvamusi. Omakorda ei kahjustataks juutide õigusi ja poliitilisi staatusi teistes riikides.
See deklaratsioon esitati enne Esimese maailmasõja lõppu 1918. aastal. Versailles’ rahulepinguga, mis sõlmiti 1919. aastal, purustati neli sajandit vana Osmani impeerium ja anti Lähis-Idale mandaadid määrata kindlaks, milliseid territooriume liitlased haldavad. . Balfouri deklaratsiooni tingimused sisaldusid Palestiina mandaadis, mis andis Britile kontrolli selle territooriumi üle. Rahvasteliidu poolt heaks kiidetud mandaadis tunnustati juudi rahva ajaloolist sidet piirkonnaga ja kutsuti piirkonnas valitsevat võimu Suurbritanniat üles looma juutide kodumaad. Balfouri deklaratsiooni ja Palestiina mandaadiga juhendiks asusid juudid 1920. aastatel Briti kontrolli all olevasse Palestiinasse elama.
Araablastele oli aga antud lubadusi, et nad aitasid liitlastel võita Palestiinat kontrollinud türklasi. See ajendas Palestiina mandaadi alajaotust. Britid andsid osa araablaste haldusalasse. Sisuliselt lõid britid piirid sellele, millest sai Iisrael ja Jordaania. Araablased olid Balfouri deklaratsiooni tingimustele vastu ja sattusid peagi kokkupõrkesse Palestiina juutidega, pannes aluse Iisraelis jätkunud vägivallale.
Teine Balfouri deklaratsioon tuli 15. novembril 1926 raportina Balfouri juhitud komiteelt Briti impeeriumi riikidevaheliste suhete kohta. Balfour, kes oli sel ajal 78-aastane, ei olnud enam välisminister, vaid nõukogu lordpresident – endiselt kõrgeim ametikoht Briti valitsuskabinetis. Komiteesse kuulusid Kanada, Lõuna-Aafrika, Austraalia, Uus-Meremaa ja Iiri vabariigi peaministrid. Indiat raportisse ei kaasatud, kuna tema positsioon Briti impeeriumis oli juba kindlaks määratud 1919. aasta India valitsuse seadusega, mis lubas indiaanlastel osaleda oma riigi valitsemises.
Selle impeeriumidevaheliste suhete komitee ülesandeks oli koostada põhiseadus kogu Briti impeeriumi jaoks. Komitee otsustas aga, et sellisel ettevõtmisel pole impeeriumi kaugeleulatuva olemuse, erineva ajaloo ja mitmekesiste kultuuride tõttu vähe mõtet. Balfouri raport kehtestas võrdsuse riikide vahel ja Suurbritanniaga. Impeeriumi riigid hakkasid soovitama kindralkubernere, kes olid iga Briti krooni alluvuses oleva riigi de facto riigipead, selle asemel, et Briti valitsus oleks soovitanud.
Balfour mängis võtmerolli juutide kodumaa vajaduse mõistmisel, mis viis lõpuks selleni, et Iisrael sai riigiks. Iisrael ja juudi rahvas tähistavad Balfouri päeva esimese Balfouri deklaratsiooni aastapäeval. Ei tähistata teist Balfouri deklaratsiooni, mis lõi raamistiku Briti impeeriumi riikide lõpuks iseseisvumiseks.