Kui inimene loovutab verd, on see alles palju pikema protsessi algus, et veri jõuaks abivajajani. Loovutatud veri peab läbima mitu etappi. Esiteks analüüsitakse osa verest ja ülejäänud annetatud osa töödeldakse. Seejärel veri talletatakse, enne kui seda lõpuks kasutatakse vere või verekomponentide meditsiinilise vajadusega inimeste abistamiseks.
Doonorid peavad annetamise ajal andma teavet oma tervise ja veregrupi kohta ning selle kohta, kas neil on teatud haigusi. Verevarustuse ohutuse tagamiseks uuritakse annetatud verd põhjalikult erinevate haiguste suhtes ja tüübi kinnitamiseks. Seda tehakse juhul, kui doonorid eksivad oma veregrupi osas või kui nad on haigestunud haigusesse, millest nad veel teadlikud ei ole. Loovutatud verd analüüsitakse Rhesi (Rh) faktori suhtes; tavaliste A, B, AB ja O veregruppide puhul; ning ebatavaliste antikehade ja veregruppide puhul. Kui mõni testi tulemus on haiguse suhtes positiivne, teavitatakse sellest doonorit ja annetust ei kasutata.
Mõned nakkushaigused või haigusi põhjustavad ained, mille suhtes annetatud verd testitakse, on 1. ja 2. tüüpi inimese immuunpuudulikkuse viirus (HIV), omandatud immuunpuudulikkuse sündroomi (AIDS) põhjustav viirus ning B- ja C-hepatiit. Muud testitud haigused on Lääne-Niiluse viirus, süüfilis, Chagase tõbi ja inimese T-lümfotroopne viirus. Tehtud testid otsivad antikehi, mida kokkupuutel oleva inimese süsteem loob. Mõnel juhul otsivad nad ka viiruse enda loodud nukleiinhappeid. Need testid on vajalikud, kuna inimene võib nende ainetega kokku puutuda, kuid neil ei esine sümptomeid, ja need ained võivad vereülekande kaudu inimese haigeks teha.
Ülejäänud annetatud veri läbib testimise käigus tavaliselt töötlemise, kus see valmistatakse ette kasutamiseks või seda saab säilitada täisverena. Töötlemise käigus eraldatakse annetatud veri tsentrifuugis keerutades osadeks või komponentideks, nagu punalibled, trombotsüüdid ja plasma. Plasmat saab edasi töödelda ka aineks, mida nimetatakse krüopretsipitaadiks. Komponendid läbivad ka protsessi, mida nimetatakse leukoreduktsiooniks, mis on valgete vereliblede eemaldamine, et need ei häiriks patsiendi immuunsüsteemi. Eraldatud komponente saab seejärel kasutada mitme erineva seisundiga patsiendi raviks, nii et üks pint verd võib aidata rohkem kui üht patsienti.
Järgmisena läheb annetatud veri hoidlasse, kuni seda vaja läheb. Säilitusmeetodid ja -ajad varieeruvad sõltuvalt verekomponendist. Trombotsüüte tuleb hoida toatemperatuuril ja hoida pidevas liikumises segistis ning need kestavad vaid viis päeva. Täisverd tuleb hoida külmkapis ja seda saab ohutult säilitada kuni 35 päeva ning punaseid vereliblesid võib külmkapis hoida kuni 42 päeva. Plasmal ja krüopretsipitaadil on pikim säilivusaeg – kuni üks aasta – ja need on külmunud.
Lõpuks jagatakse annetatud veri vajaduse korral haiglatesse, et seda saaks kasutada mitmesuguste haigusseisundite raviks. Täisverd on sageli vaja operatsioonihaigetele ja traumaohvritele. Punased verelibled on kasulikud nii sirprakulise aneemia kui ka standardaneemia ravis, samuti mis tahes muu olulise verekaotuse korral. Trombotsüüte kasutatakse teatud vähivormide, näiteks leukeemia raviks; plasmat kasutatakse hüübimishäirete ja põletushaigete puhul; ja krüopretsipitaat on hemofiilia ravis väga kasulik. Paljud verepangad suudavad saata täisverd ja verekomponente haiglatesse iga päev ja igal ajal.