Taimepistikud on vanemtaime osad, mis lõigatakse maha ja asetatakse seejärel juurdumiskeskkonda, näiteks turbasamblasse või vette, kuni pistikud juurduvad ja mida saab uue taimena ümber istutada. Erinevalt taime harvendamisest, mis hõlmab taime juurte eraldamist ja kohest ümberistutamist, võtab taime pistikutest kasvatamine veidi rohkem aega, kuid see on eriti populaarne valik, kui vanemtaim peab jääma taktitundeliseks. Pärandaiandus on populaarne tava, kus kasutatakse pistikutest kasvatatud taimi.
Pistikust sobivad kasvatamiseks peaaegu kõik taimeliigid, kuigi eriti sobivad on okas- ja poollehtpuidust taimed. Tavalised okaspuutaimed, mida saab sel viisil kergesti kasvatada, on Sharoni roos, koerapuu, hortensia, liblikaspõõsas, klematis, sirel ja spirea. Populaarsete pistikutest kasvavate poollehtpuude hulka kuuluvad asalea, pukspuu, holly ja rododendron. Lisaks saab selle meetodiga kasvatada ka paljusid tavalisi toataimi.
Kuigi enamik taimesorte sobib pistikutest paljundamiseks, võib juurte moodustumine olla mõnel keerulisem kui teistel. Taimede puhul, mis näitavad vastupanuvõimet juurte moodustumisele, võib olla vajalik juurdumishormoon.
Pistiku koristamiseks peaks aednik valima terve taime ja lõikama selle õigel ajal, enamiku taimede puhul tavaliselt suvel. Okaspuu pistikud tuleks võtta jooksva aasta kasvust, poollehtpuidust taimedel peaks olema puitunud alus. Aednikud peaksid vältima väga noorte või õrnade varte võtmist, kuna neid on tavaliselt raskem kasvatada.
Teatud taimi, nagu pothos, mis on populaarne südamlik toataim, on pistikutest lihtne kasvatada ja koristatud varre tuleb asetada vette, kuni juured on moodustunud. Enamik taimi vajab väetisevaba segasöödet ja liivaga segatud turbasammal on enamiku pistikute jaoks hea juurdumiskeskkond. Kui aednik pole kindel pistikust taime kasvatamise õiges meetodis, võib ta enne juurdumiskeskkonna, hormoonide vajaduse ning kasvatamise ja siirdamise eest hoolitsemise kohta aianduskeskust külastada.