Paljud inimesed peavad tserebraalparalüüsi üheks haiguseks. Tegelikkuses kasutatakse seda terminit häirete rühma kirjeldamiseks, mille puhul ajuprobleemid mõjutavad negatiivselt inimese võimet liikuda, tasakaalu hoida ning sirgelt istuda või seista. Kahjuks võib tserebraalparalüüs kaasa aidata ka tõsisemale probleemile — eluea lühenemisele. Kuigi paljud inimesed, kellel on tserebraalparalüüs, naudivad normaalset eluiga, võivad mõned tegurid muuta eeldatava eluea tavapärasest palju lühemaks. Tserebraalparalüüsi eeldatavat eluiga vähendavate tegurite hulgas on haigusseisundi tõsidus, liikuvus ja tüsistused ning sellega seotud terviseprobleemid, nagu krambihäired.
Tserebraalparalüüs areneb tavaliselt varases lapsepõlves, põhjustades lastel koordinatsiooni- ja kehahoiaku raskusi. Selle seisundiga inimesel võivad olla lihased, mis on lõdvad ja ei suuda tavapäraselt töötada, või jäigad lihased, mis pärsivad liikumist. Lisaks kõndimis- ja tasakaaluprobleemidele võib tserebraalparalüüsiga inimene ka liigselt ila tilkuda ning esineda raskusi rääkimise või neelamisega. Mõnikord on raske ka sellised asjad nagu kirjutamine ja riietumine ning mõnel nende häiretega kaasneb ka värinad. Tavaliselt põhjustavad tserebraalparalüüsi seisundid, mis ilmnevad enne lapse sündi, näiteks lootele mõjuvad infektsioonid. Mõnikord võib süüdi olla füüsiline vigastus sünnituse ajal ja mõnel inimesel võib pärast sündi tekkida ajukahjustusest või infektsioonist põhjustatud tserebraalparalüüs.
Tserebraalparalüüsi eeldatav eluiga võib sõltuda haigusseisundi tüübist ja raskusastmest. Näiteks inimesel, kellel on häire spastiline vorm, on lihased väga jäigad. Raske spastilisusega patsientidel võib olla lühem eluiga. Need, kellel on mõõdukas tserebraalparalüüsi vorm, võivad eeldada, et nad elavad palju kauem. Väga kergete haigusjuhtude korral võib oodatav eluiga olla sarnane nende inimestega, kellel haigust ei esine.
Liikuvus näib mängivat olulist rolli ka tserebraalparalüüsi eeldatavas elueas. Neil, kes vajavad liikumisprobleemide või spastiliste liigutuste parandamiseks korduvaid operatsioone, võib olla lühem eluiga. Samuti näib, et võime liikuda ja aktiivne elustiil mõjutab eeldatavat eluiga; raske liikumispuudega inimestel võib olla lühem eluiga. Kuid see ei piirdu ainult kõndimisega. Liikuvus hõlmab ka istumist ja ümberminekut.
Tüsistused võivad mõjutada ka tserebraalparalüüsi eeldatavat eluiga. Näiteks neelamis- ja söömisraskustega inimesel võib tekkida alatoitumus, mis võib lühendada tema eluiga. Neil, kellel on rasked krambihäired ja muud tõsised terviseprobleemid, mis on seotud tserebraalparalüüsiga, võib olla ka lühem keskmine eluiga.