Sarnaselt viiuliga on ka vioolas mõned suuremad osad. Vioola keha on tüüpiliselt suurim ja kõige äratuntavam ning seegi jaguneb kolmeks osaks. Vioola korpusega on ühendatud pikk kitsas puidust riba ja seda nimetatakse sõrmelauaks või kaelaks. Keeled jooksevad ka pilli korpusest kuni kaela otsani. Samuti on vaja poognat, millega keeltel hõõruda, et pill muusikat tekitaks.
Vioola on keelpillide perekonna, täpsemalt viiuliperekonna pill. See keelpill on tavaliselt väiksem kui tšello, kuid suurem kui viiul. Keskmiselt on enamiku vioolade korpused ligikaudu 16 tolli (40.6 sentimeetrit) pikad, kuid saadaval on ka väiksemad versioonid.
Vioola kõigist osadest on keha kõige silmatorkavam. See on suur puidust tükk instrumendi põhjas, liivakella kujuline. Selle osa sisemus on õõnes, mis võimaldab helil vibreerida. Kerikujulised F-augud kaunistavad mõlemal pool keha.
Kere alumine osa, tuntud kui alumine rand, on veidi suurem kui ülemine osa. Sellel osal asuvad lõuatugi ja sabaosa, mis hoiab nööre. Keha keskosa on tuntud vöökohana ja siin asub sild, mis hoiab nöörid kehast eemal. Ülemine põik on liivakella kuju ülemine osa ja see on koht, kuhu kinnitatakse sõrmelaud.
Vioola üks osadest on ka sõrmlaud. See on pikk kitsas puidust riba, millel lebasid nöörid. Kui muusik vajutab sõrmi teatud keeltele sõrmlaua erinevates osades, tekitab instrument erinevaid helikõrgusi ehk noote.
Nagu eespool mainitud, on sõrmlaua alumine osa kinnitatud vioola korpuse külge. Sõrmelaua ülemine osa ulatub kehast mööda. Seda nimetatakse mõnikord kaelale. Kaela ülaosale on kinnitatud paar muud vioola osa.
Vioola kaela nikerdatud otsa tuntakse rullina. Rulli külge on kinnitatud vioola muud osad, häälestuspulgad. Nendest pulkadest keeratakse nöörid läbi ja kui naelu nii või teisiti keerata, siis nöörid kas pingutatakse või lõdvendatakse. Keelte pingutamine või lõdvendamine loob pilli häälestamiseks vajalikud erinevad helikõrgused.
Teised vioola olulised osad on keeled. Vioolal on neli keelt, mis on tavaliselt viiuli keeltest paksemad. Vioolakelte jämedus on see, mis aitab luua instrumendi madalamat helikõrgust.
Kuigi tavaliselt ei peeta seda üheks vioola osaks, on pilli mängimiseks vajalik poog. See koosneb puidust vardast, mille mõlema otsa vahele on venitatud hobusejõhv või sünteetiline hobusejõhv. Poogna lohistamine üle keelpillide paneb need vibreerima, mis paneb instrumenti helisid välja andma.