Uuskriitika on kirjanduskriitika liik, mis keskendub peamiselt teksti äärmiselt tihedale ja analüütilisele lugemisele. See vastandub paljudele vanematele kirjanduskriitikatüüpidele, mille keskmes on teose kirjutamise ajalooline ja sotsiaalne kontekst ning autori biograafilised andmed. Uue kriitika eelisteks on ka see, et see on nii tihedalt tekstipõhine, et võimaldab teha sidusaid järeldusi ja et analüüsid keskenduvad eelkõige kirjandusele endale, mitte kohati kõrvalistele ajaloolistele ja sotsiaalsetele asjaoludele. Puuduseks on see, et see võib jätta tähelepanuta olulised üksikasjad teose kirjutamise konteksti kohta, mis toob kaasa ebatäielikud analüüsid, ja see võib viia ka informeerimata järeldusteni, kui autori elu ei ole koos tekstiga piisavalt uuritud.
Uue kriitika kui kirjandusanalüüsi meetodi üks eelis on see, et see nõuab analüüsi eesmärgil teksti selgitamist või põhjalikku lugemist. Kirjandusteost vaadeldakse kui eraldiseisvat üksust. Seda uuritakse, analüüsitakse ja kontrollitakse, millised sõnumid, teemad ja mustrid tekstis endas sisalduvad. See tähendab, et iga analüüsitav kirjutis on elav, elav ja täis tähendust, sest kõik analüüsid põhinevad täielikult tekstil endal.
See kriitikameetod võib märgata peeneid jooni, mis muidu võiksid märkamata jääda. Muud tüüpi kriitika võib keskenduda ainult teatud elementidele, nagu psühhoanalüütilise kirjanduskriitika tegelaste psühholoogia ja motivatsioon. Uus kriitika võib märgata selliseid asju nagu teatud sõnade, fraaside või teemade kordamine või vaatenurga või keskse konflikti mõju teosele tervikuna.
Uue kriitika miinuseks on see, et see eirab nii ajaloolist ja sotsiaalset konteksti, milles teos on kirjutatud, kui ka autori biograafilist teavet. Selle ignoreerimine tähendab tähelepanuta jätmist tõsiasjast, et see, mis teose kirjutamise kohas ja millal toimus, võib teost oluliselt mõjutada. Paljud kriitikud väidavad, et kirjandust ei saa tõesti lahutada kontekstist, milles see välja töötati.
Autori elu ja selle mõju teosele eiramine võib olla kahjulik ka teose tõsistele analüüsidele, eriti seetõttu, et autorid valivad sageli endale olulisi teemasid või kirjutavad teoseid, mis on alateadlikult või teadlikult autobiograafilised. Sellise kriitika puhul eiratakse isegi autorite selgesõnalisi avaldusi nende kõnedest või muudest kirjutistest, mis selgitavad nende teoste tähendusi. Samuti eitab see kirjanduse subjektiivset lugemist ja tõlgendamist. Meetod võib olla ka liiga tehniline, keskendudes näiteks teose riimiskeemi mustritele laiema üldtähenduse asemel. Kriitikatüübid, nagu lugeja vastus, väärtustavad teose analüüsimisel üksikute lugejate subjektiivset kogemust.