Ujumine on väga tõhus kardiovaskulaarne treening, kuna see töötab korraga paljudel lihastel. See võib aga põhjustada vigastusi, kui ujuja ei venita piisavalt peamisi kaasatud lihaseid. Ujumisvenitused võivad samuti aidata suurendada sportlase jõudlust, võimaldades suuremat paindlikkust ja seega ka tõhusamat ujumist. Mõned kõige olulisemad lihased, mida tuleks ujumissoojendusvenitustesse kaasata, on sääremarjad, õlad ja õlavarred.
Tõhusa ujumistegevuse saavutamiseks on hädavajalikud paindlikud õlalihased. Sel põhjusel on olulised ujumisvenitused, mis keskenduvad kaela ja õlga ümbritsevatele lihastele. Õla ujumisvenituse näide on eesmine õlgade venitus. Selle venituse tegemiseks peaks ujuja seisma seina lähedal ja asetama oma käe õlgade tasemele. Kui olete stabiilses asendis, tuleb küünarnukki pöörata, kuni õla esiosas on tunda venitust.
Ujumisel on olulised ka painduvad rotaatormanseti lihased. Need asuvad õla välisküljel. Nende venitamiseks peaks ujuja seisma seinast väikese vahemaa kaugusel ja asetama seejärel parema käe üle keha torso ja seina vahele. Seejärel tuleb vastasõla liigutada aeglaselt ettepoole, kuni on tunda venitust. Nagu kõigi venituste puhul, tuleks seda hoida vähemalt 30 sekundit ja korrata mitu korda.
Peale õla- ja kaelalihaste on järgmine kõige olulisem kehapiirkond, millele ujumisvenitustel keskenduda, jalad. Tugevad ja painduvad jalad aitavad ujujal oma keha läbi vee edasi lükata. Mõõdukalt intensiivse säärevenituse sooritamiseks peaks ujuja seisma astme serval, kontsad rippuma üle külje. Kontsasid tuleks aeglaselt langetada, kuni sääre tagaosas on tunda venitust. Seda võib korrata ka painutatud põlvedega, et saavutada veidi teistsugune venitus.
Ujumisvenitusi tuleks hoida vähemalt 20 sekundit ja need ei tohiks põhjustada valu. Kui venitusrutiini ajal esineb valu, on see märk sellest, et venitused teevad rohkem kahju kui kasu. Maksimaalse painduvuse saavutamiseks on oluline venitada nii enne kui ka pärast ujumist. See annab ka ujujale parima võimaliku võimaluse vigastusi vältida.