Treeningu mõju on nii lühi- kui ka pikaajaline ning võib olla nii füsioloogiline kui ka psühholoogiline. Treeningu füsioloogilised mõjud hõlmavad mõju keha lihastele, luudele, liigestele ning südame-veresoonkonnale ja hingamisteedele. Enamasti on need mõjud positiivsed ja ihaldatud, kuid mõnikord võib raskel treeningul olla negatiivne mõju. Treeningu psühholoogilised mõjud on tavaliselt seotud stressi vähendamise ja meeleolu tõusuga ning paljud kasutavad treeningut kroonilise ärevuse ja depressiooni vastu võitlemiseks.
Need, kes põevad südamehaigusi, võivad aktiivsust suurendades parandada südame-veresoonkonna tervist ja vähendada tulevaste tüsistuste tekkeriski. Nii nagu teised keha lihased, muutub süda treeninguga tugevamaks, mis võimaldab tal tõhusamalt verd pumbata. Treenivatel inimestel on tavaliselt madalam pulss, sest tugevam süda ei pea nii palju tööd tegema, kuna iga südamelöögiga pumbatakse rohkem verd.
Positiivne mõju on ka liigestele, kuna liikumine hoiab ära jäigastumise ja tugevdab liigeseid ümbritsevaid kudesid ning treening parandab tasakaalu ja koordinatsiooni, vähendades seeläbi kukkumiste ja luumurdude ohtu. Regulaarsest treeningust on kasu ka hingamissüsteemile. Keha reageerib pingutusele, suurendades hingamissagedust. See varustab lihaseid nende toimimiseks vajaliku energiaga ja vähendab süsinikdioksiidi. Selle pikaajaline mõju on hapniku kasutamise tõhususe suurenemine.
Kuigi depressiooni peaks esmalt ravima arst, on treening osutunud ka tõhusaks vahendiks ärevuse ja depressiooniga seotud sümptomite vähendamisel. Üha sagedamini määravad arstid lisaks muudele stressi vähendamise meetoditele ka treeningut. Treeningu mõned füsioloogilised mõjud, mis on seotud ärevuse vähenemisega, on südame löögisageduse vähenemine, lihaspinged ja stressihormoonid. Arvatakse, et depressiooniga seotud treeningu psühholoogilised mõjud on seotud muutustega aju neurotransmitterites, nagu epinefriin, endorfiin ja serotoniin.
Treeningul on tavaliselt positiivne mõju, kuid mõned asjaolud võivad põhjustada vigastusi. Sellistel juhtudel on tavaliselt süüdi suure mõjuga aeroobsed treeningud, näiteks jooksmine. Pidevalt kõnniteel kõnniteel olevate jalgadega liikumine võib põhjustada pahkluude, põlvede ja selja vigastusi. Vigastusohu vähendamiseks tuleks kanda korralikke põrutusi summutavaid jalanõusid, venitada enne ja pärast, varieerida treeninguid ning kombineerida jõutreeningut aeroobse treeninguga. Jõutreening on oluline, sest tugevamad lihased aitavad kehal liigutusi paremini kontrollida.