Transformatsiooniline grammatika on lingvistiline teooria, mis laiendab universaalse grammatika väiteid. Kui universaalne grammatika väidab, et kõigil loomulikel keeltel on teatud tunnused, mis on kõigile inimestele instinktiivsed, siis transformatsioonigrammatika nimetab neid omadusi ja selgitab, kuidas need muutuvad suuliseks sõnaks. Transformatsioonigrammatika rakendused hõlmavad lausete põhitähenduse õppimist, sõnade omavahelist seost ja seda, kuidas sama teavet saab erinevalt raamistada.
Noam Chomsky avaldas esimese teabe transformatsioonigrammatika kohta oma 1957. aasta raamatus Syntactic Structures. Sellest ajast alates on teoorias ja terminoloogias toimunud palju muudatusi. Kõige tähelepanuväärsem on uus valdkond, mida tuntakse kui minimalistlikku programmi, mis on algse transformatsioonigrammatika teooria muudetud versioon.
Süvastruktuur, tuntud ka kui loogiline vorm, esindab lause tegelikku tähendust ja võib olla erinevates keeltes sama. Chomsky esindas süvastruktuuri, kaardistades fraasistruktuuri puul lause sõnade ja fraaside vahelisi seoseid. Sellest sügavast struktuurist ei räägita tegelikult kunagi.
Mis tahes keeles õigesti moodustatud lauset nimetatakse pinnastruktuuriks või foneetiliseks vormiks. Igal lausel võib olla palju vorme erinevate teisenduste tõttu, mis kasutavad erinevat süntaksit. Transformatsiooniline grammatika on saanud oma nime nendest vormimuutustest.
Pinnastruktuuri muutmisel või loomisel rakendatakse transformatsioonigrammatikat. Neid teisendusi võib iseloomustada kas üldistatud või struktuuri muutvatena. Üldised transformatsioonid on muutused, mis ühendavad mõtted erinevatest süvastruktuuridest pinnastruktuuriks. Näiteks võib mõnda sügavat struktuuri vabalt kujutada sõnadega “Maarja näeb koera”, “koer haugub” ja “haukumine on vali”. Neid sügavaid struktuure saab muuta ja kombineerida sõnadega “Maarja näeb koera valjult haukuvat”.
Struktuuri muutvad teisendused muudavad ühe lausetüübi teiseks, näiteks aktiivsest passiivseks või deklaratiivsest küsitavaks. Lause “Joe nägi krokodilli” võib muutuda lauseks “mida Joe nägi?” või isegi “Joe nägi krokodilli”. Lugejad kasutavad sageli struktuuri muutvaid teisendusi, et muuta keeruline või vanamoodne lause kergesti arusaadavaks.
Kuigi igas keeles on lõpmatu arv õigeid lausestruktuure, pakuvad rekursiivsed reeglid meetodeid nende loomiseks, ilma et peaks struktuure meelde jätma. Rekursiivne reegel on reegel, mis kehtib tema enda vastuse kohta. Näiteks eessõna lisamine nimisõnafraasile annab pikema nimisõnafraasi, näiteks “punane tool nurgas”, mitte “punane tool”. Kuna tulemuseks on nimisõnafraas, võiks lisada veel ühe eessõna, näiteks “punane tool söögitoa nurgas”. Kuna tulemuseks on ikkagi nimisõnafraas, võiks teoreetiliselt lisada lõpmatu arvu eessõnu, millel on siiski õige nimisõnafraas.