Tootevastutus kuulub deliktiõiguse reguleerimisalasse. Deliktiõigus on seaduse valdkond, mis määrab ohvrile vastutuse nii füüsiliste kui ka emotsionaalsete vigastuste eest. Tootevastutusnõuded jagunevad ühte kolmest kategooriast: disainivead, tootmisdefektid ja hoiatamata jätmise nõuded.
Kui ohver saab toote tõttu viga, võib tootja, tarnija, disainer või jaemüüja olla tootevastutuse seaduse alusel vastutav. Mõnes jurisdiktsioonis tuleb tuvastada, et kostja on olnud hooletu, et ohver saaks hüvitist tagasi nõuda. Teistes jurisdiktsioonides, näiteks paljudes Euroopa riikides, võidakse kasutada ranget vastutust. Hooletus nõuab, et hageja või ohver tõendab, et kostja rikkus hoolsuskohustust, mis tal oli hageja suhtes, ja et kohustuse rikkumine põhjustas vigastused. Sisulise vastutuse korral peab hageja tõendama ainult seda, et kostja põhjustas vigastused.
Projekti puudusel põhinev tootevastutuse hagi nõuab, et hageja tõendaks, et toote põhidisain oli vigane. Teisisõnu, probleem oli omane disainis endas, muutes toote ohtlikuks sõltumata tootmise ajal tehtud ohutusmeetmetest. Kui näiteks sõiduautodes kasutamiseks mõeldud pidurid ebaõnnestuvad kiirusel üle 80 miili tunnis (128.7 km/h), on see konstruktsiooni defekt.
Tootmisdefekt erineb disainiveast selle poolest, et toode, kui see on valmistatud vastavalt projektile, ei ole defektne. Tootmisdefektiga tootevastutuse hagis põhjustab vigastusi ainult osa tootest. Pidurite näites on tootmisdefekt olemas, kui tootmisprotsessi ajal juhtus midagi, mis põhjustas mõne piduri rikke suurel kiirusel. Üks võimalus disaini- ja tootmisdefektide erinevuse vaatlemiseks on pidada disainidefekte kavandatud defektideks, tootmisdefekte aga planeerimata defektideks.
Hoiatamata jätmine tootevastutuse juhtumid põhinevad toodetel, mis on oma olemuselt ohtlikud ja nõuavad piisavat hoiatust, et hoiatada tarbijaid võimalikust kahjust. Mõnda toodet ei saa kavandada nii, et see välistaks kogu võimaliku kahju. Näiteks puhastusvahendid peavad paljudel juhtudel sisaldama söövitavaid kemikaale, et need toimiksid ettenähtud viisil. Kui tarbija aga hingab sisse, neelab või puutub kokku kemikaalidega, võib see põhjustada tõsiseid vigastusi. Seetõttu on vaja asjakohaseid hoiatusi, et teavitada tarbijaid võimalikust ohust; ettevõte, kes sellist hoiatust ei lisa, võib vastutada toote põhjustatud vigastuste eest.