Viimane tahe ja testament, mida tavaliselt nimetatakse testamendiks, on juriidiline dokument, mille on koostanud keegi ja mis määrab, kuidas see isik soovib, et tema vara jagataks, kui ta sureb. Testamendi koostajat ja täitjat nimetatakse “testaatoriks”. Koos testaatoriga nõuab enamik jurisdiktsioone, et testamenti peab tunnistama vähemalt kaks isikut. Nõuded selle kohta, kes võivad testamendi tunnistajaks olla, ja muud vorminõuded, mis on nõutavad testamendi kehtivuse muutmiseks, on jurisdiktsiooniti erinevad. Ameerika Ühendriikides on seadused selle kohta, kes võivad testamendi tunnistajaks olla, osariigiti erinevad; kuid enamikul juhtudel peab tunnistaja olema üle 18-aastane, terve mõistusega ning mõnel juhul ei pruugi ta olla testamendi alusel kasusaaja.
Testamendi tunnistamise nõue on kehtinud nii kaua, kui testament on eksisteerinud. Kellegi testamendi tunnistaja nõudmise põhjuseks on võimalus testamendi autentimiseks juhul, kui tekib kahtlus, kas testaator on testamendile ka tegelikult alla kirjutanud või milline oli testaatori meeleseisund allakirjutamise ajal. Digiajastul, videotestamentide ja muude testamendi kehtivuse tagamise mehhanismide tulekuga, muutub tunnistajate vajadus arhailiseks; enamik jurisdiktsioone säilitab siiski kirjaliku testamendi nõude, välja arvatud juhul, kui testament on holograafiline või käsitsi kirjutatud testament.
Ameerika Ühendriikides määrab osariigi seadus, mis on kehtiv testament. Vähemalt nõuab enamik osariike, et testaator peab olema üle 18-aastane ja terve mõistusega ning et testamendil oleks vähemalt üks ja tavaliselt kaks tunnistajat. Isik, kellel on seaduslikult lubatud testamenti tunnistada, peab olema saanud täisealiseks – enamikus osariikides 18-aastaseks – ning olema ka terve mõistusega, et mõista, mida ta on tunnistajaks.
Lisaks vanuse ja vaimse võimekuse nõuetele välistab enamik jurisdiktsioone ka kasusaajatel testamendi tunnistajateks olemise. Kasusaaja on isik, kes on testamendis konkreetselt nimetatud pärandi saajana. Pärija on seevastu see, kes pärib seadusjärgse pärimise seaduse alusel või testamendi puudumisel. Kasusaaja võib olla ka pärija, kuid ei pea olema.
Teooria, mis takistab kasusaajatel testamenti tunnistamast, seisneb tunnistaja igasuguse huvide konflikti ärahoidmises. Kui tekib küsimus testamendi kehtivuses või testaatori hingeseisundis testamendi täitmisel, eelistavad kohtud testamendi allkirjastamise kohta ütlusi andma mittehuvitatud isikut. On selge, et kasusaajaid ei saa pidada huvitatud osapoolteks, mistõttu enamik jurisdiktsioone ei luba neil testamendi tunnistajaks olla.