Süsinikdioksiidi peetakse globaalse soojenemise peamiseks põhjustajaks ning enamik teadlasi ja majandusteadlasi peab seda negatiivseks välismõjuks. Tootmis- või tarbimistegevusena, mis põhjustab teistele ja/või keskkonnale kulusid, jäetakse turutehingute käigus sageli arvesse võtmata negatiivsed välismõjud ja need kajastuvad harva lõpptoodete või teenuste hinnastruktuuris. Süsinikdioksiidimaksu seadusandlus on katse võtta arvesse süsinikdioksiidiga seotud negatiivseid välismõjusid, viies seeläbi turu tagasi tasakaalu, vähendades tarbimist ja leevendades globaalse soojenemise mõju. Vaatamata nendele eesmärkidele ja ideaalidele on süsinikumaksul siiski nii plusse kui ka miinuseid. Lisaks muredele, nagu suuremad kulud ei ole nii sotsiaalselt kui ka majanduslikult jätkusuutlikud, on süsinikdioksiidimaks veel tõestamata kontseptsioon süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamiseks või globaalse soojenemise mõjude leevendamiseks ilma majanduskatastroofi tekitamata.
Süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamiseks võib süsinikdioksiidi maksu kasutamisel olla selgeid eeliseid. Heite kiire vähenemine ning arvutamise ja rakendamise lihtsus on mõnede teadlaste ja majandusteadlaste arvates kaks sellist eelist. Süsinikdioksiidi maksu otstarbekus sõltub tõsiasjast, et teadlased saavad üsna kindlalt arvutada süsinikdioksiidi heitkoguse peaaegu iga süsinikdioksiidi mõõtmise tulemusel. Rakendamine on sama lihtne kui mis tahes muu maksu rakendamine, kasutades struktureeritud lähenemisviisi, mis nõuab järjest kõrgemat maksu, mida rohkem süsihappegaasi kütuseallikas toodab. Teoreetiliselt tarbiksid inimesed vähem kütust ja ettevõtted lõpetaksid suuremate kulude tõttu suuremate heitkoguste tootmisprotsesside lootmise, vähendades seeläbi kiiresti süsinikdioksiidi heitkoguseid.
Sellised maksud innustavad tõenäoliselt rohkem uurima ja arendama alternatiivseid energiaallikaid, ärgitades samas tarbijaid energiateadlikumat käitumist. Säästmine võib muutuda tavapärasemaks, kuna inimesed kasutavad suurematesse linnadesse tööle sõites jalgratast, samas kui ettevõtted võivad söe kasutamiselt üle minna mõnele muule energiaallikale, mis on puhas või toodab vähem süsinikdioksiidi. Lisaks võib süsinikumaks pakkuda avalikus sektoris uusi tuluallikaid puhaste taastuvate energiaallikate alaste teadusuuringute edendamiseks või keskkonnaprogrammide subsideerimiseks. Võib-olla on kõige olulisem eelis see, et paljud süsinikumaksu pooldajad tunnevad, et süsinikuhinnad jäävad sellise süsteemi kohaselt stabiilseks ja prognoositavaks.
Süsinikdioksiidi maksu plusse ja miinuseid kaaludes on sellise lähenemisviisi vastu palju argumente ka selle võimalike puuduste tõttu. Üks selline probleem, kui seda ei rakendata rahvusvahelisel tasandil võrdselt, on see, et sellise maksu tagajärjeks on tõenäoliselt tootmise nihkumine maksuta riikidele. Veel üks puudus on see, et kui võtta arvesse selle maksu ja muude väliskulude halduskulusid, võib see osutuda kulukaks. Süsinikkütuse nõudluse tõhusaks vähendamiseks peab maks ise olema ülemäärane, kahjustades kogu majandussüsteemi, sest ettevõtted ei suudaks toota ja tarbijad ei saaks tarbida. Kui rääkida poliitilisest reaalsusest, siis maksud ei meeldi nii ettevõtjatele kui ka tarbijatele, mistõttu on selline maks äärmiselt raske läbida ja rakendada. Sellise reaalsuse juures võib sellise maksu rakendamisel probleemiks saada maksudest kõrvalehoidumine või, mis veelgi hullem, võib kasvada sotsiaalne rahulolematus ja poliitilised rahutused.