Millised on soolamürgistuse sümptomid?

Lauasool pole mitte ainult sageli kasutatav maitseaine, vaid sisaldab ka naatriumi, inimorganismile vajalikku toitainet. Naatrium aitab lihastel ja närvidel korralikult töötada ning tagab, et keha säilitab vajaliku koguse vedelikke. Liiga palju naatriumi on aga kehale kahjulik ja võib isegi põhjustada hüpernatreemiat või soolamürgitust. Selle haiguse sümptomiteks on liigne janu, vaimse seisundi muutused ja lihaste tõmblused või jäikus.

Tavaliselt ei piisa üksikisiku naatriumitarbimisest hüpernatreemia tekitamiseks, kuigi patsiendid, kes saavad suuri annuseid lahuseid, nagu naatriumvesinikkarbonaat, võivad olla ohus. Sagedamini tekib haigus siis, kui inimesed kas ei tarbi piisavalt vett või kaotavad liigselt vedelikku selliste haiguste tõttu nagu diabeet, rasked põletused või isegi ülemäärane oksendamine ja kõhulahtisus.

Suurenenud janu on sageli soolamürgituse esialgne sümptom. Janu vallandab naatriumitaseme tõus kehas. Paljud patsiendid kogevad liigset janu vaid lühiajaliselt või üldse mitte ning patsientidel, kellel on juba muutunud vaimne seisund, on selle sümptomi tõenäosus väiksem.

Kui see probleem ilmneb väga kiiresti või on väga tõsine, võib vedelikupuudus kehas mõjutada aju. Sellistel juhtudel võib aju kahaneda, põhjustades sageli elundi veresoontes piisavalt pinget, et need rebeneksid ja verd lekiks. Need füüsilised muutused võivad põhjustada patsiendi ärrituvust, meelepaha või isegi kooma langemist.

Kui lihased on ilma vedelikuta, võivad need ka kokku tõmbuda või teha muid muutusi. See võib põhjustada nende kontrollimatut tõmblemist, mille tulemuseks on nähtav värin. Hüpernatreemia all kannatavatel patsientidel võivad lihased muutuda väga jäigaks, mis põhjustab suutmatust oma jäsemeid korralikult liigutada.

Soolamürgistuse ravivõimalused võivad patsienditi erineda. Tavaliselt manustatakse patsiendile intravenoosset vedelikku ja vett suu kaudu, et taastada õige naatriumi ja vedelike tasakaal kehas. See ravi viiakse tavaliselt lõpule 48 tunni jooksul, kuid on oluline, et patsient ei saaks vedelikku liiga kiiresti või aeglaselt. Meditsiinitöötaja peab hoolikalt hindama põhjust, kestust ja alguse kiirust, et määrata õige ajakava ravi lõpetamiseks. Diabeediga patsiendid võivad vajada ka ravi põletikuvastaste ravimite ja hormoonidega.