Sisemajanduse koguprodukt (SKT) on kõige sagedamini kasutatav riigi majanduskasvu näitaja, kuid SKP arvutamisega kaasnevad mitmed probleemid, mida tuleb meeles pidada. SKP üks peamisi probleeme on see, et see mõõdab turgude kaudu müüdavaid kaupu ja teenuseid, kuid ei võta arvesse midagi, mida toodetakse, kuid mida ei müüda. Samuti ei võta see väärtus arvesse riigi varimajandust, mis koosneb maksupetturitest ja kuritegelikest ettevõtetest. Kõige tähtsam on see, et SKT määrab riigi kasvu ja elatustase, kuid see teeb seda ainult materiaalsest vaatenurgast ega võta arvesse tegelikku sotsiaalset heaolu.
Riik on mures oma majanduskasvu kiiruse pärast, sest ta ennustab oma inimeste võimet tulevikus kaupu ja teenuseid toota ja tarbida. Tarbimine ehk nõudlus kaupade ja teenuste järele soodustab omakorda töökohtade loomist, mis omakorda mõjutab riigi elatustaset. Majanduskasvu kiirust mõõdetakse SKP ehk toodetud kaupade ja teenuste koguväärtuse jälgimisega. Valitsus arvutab selle arvu turul toimunud kaupade ja teenuste müügi põhjal, mille saab kindlaks teha valitsuse tehingute (nt müügi- ja tulumaksu) põhjal.
Üks SKP probleeme on see, et see võtab arvesse ainult kaupu ja teenuseid, mida majandus toodab ja müüb seaduslikul turul. See on vaid osa riigis toimuvast kogu majandustegevusest. Piirkondades, kus vahetuskaubandus veel käib, on SKT majandusnäitajaks eriti sobimatu. Arvestamata jääb ka majandusliku toodangu väärtus, mida traditsioonilises mõttes ei vahetata, näiteks koduema töö.
Probleemid SKTga tekivad ka siis, kui arvestada, et riigi majanduses on osa, mis ei liigu seaduslike valitsuskanalite kaudu. See “maa-alune” majandus võib olla märkimisväärne. Kui see oleks tõeline erapooletu näitaja, hinnataks kogu toodangut, sõltumata tehingu seaduslikkusest. SKT eirab ühtviisi nii inimesi, kes töötab raamatute eest, illegaalseid immigrante, kes töötavad ilma makse maksmata, ettevõtte tulumaksuga pilkajaid ja kurjategijaid.
Võib-olla on SKT üks olulisemaid probleeme selle kujundamise paradigma. Seda väärtust kasutatakse riigi elatustaseme või selle kodanike heaolu näitamiseks teiste riikide teiste kodanikega võrreldes. Indikaator kasutab oma järelduse tegemiseks siiski ainult turumüüki, mis on enamasti ajendatud kasumi motiivist. SKT mõõdab indikaatorina vaid seda, kui heal järjel riik on materialistlikus plaanis ja kui võimeline on elanikkond ostu sooritama. See ei mõõda tõeliselt sotsiaalse heaolu kasvu, mis on mitmetahuline lähenemine elatustaseme analüüsile.
SmartAsset.