Selektiivse mutismi kõige ilmsem ilming lastel on suutmatus või suutmatus teatud juhtudel rääkida, hoolimata teistel juhtudel. Näiteks selektiivse mutismiga laps võib rääkida avameelselt õe-vennaga, kuid vaikib ebaharilikult, kui ta peaks õpetajaga rääkima. Muud suhtlushäire tunnused hõlmavad häbelikkust, sotsiaalset endassetõmbumist ja ebamugavaid motoorseid oskusi. Patsientidel võib esineda ka suurenenud tundlikkus müra suhtes, ärevushäired ja emotsionaalse väljendusvõime puudumine. Selektiivsel mutismil lastel võib olla ka positiivseid märke; uuringud näitavad, et selle häirega lapsed kipuvad saama intelligentsuse ja emotsionaalse intelligentsuse mõõtmisel kõrgemaid tulemusi.
Selektiivset mutismi lastel märgatakse tavaliselt siis, kui lapse kõnekäitumises esineb erinevates olukordades olulisi muutusi. Väga väikestel lastel kipub see väljenduma koolis; täpsemalt siis, kui last kutsutakse klassis ette kandma. Teised levinud olukorrad, mis põhjustavad laste vaikimist, on esinemine rahvahulga ees ja autoriteetide kõnelemine. Vaatamata lapse vaikimisele sellistes olukordades ei näi tal olevat probleeme teiste inimestega rääkida.
Mõned eksperdid usuvad, et laste selektiivne mutism on tihedalt seotud varajaste sotsiaalsete ärevushäiretega. Sellisena võib sotsiaalse ärevuse tüüpilisi sümptomeid, nagu sotsiaalsete olukordade vältimine, pidada suhtlushäire tunnusteks. Ärevusega seotud sümptomiteks on ebanormaalne kohmetuse tase ja hirm avaliku piinlikkuse ees.
Teised psühholoogid väidavad, et asjad on vastupidi; nad usuvad, et selektiivne mutism lastel on sümptom, samas kui sotsiaalne ärevus on põhiprobleem. Uuringud on näidanud, et selektiivse mutismiga kipuvad kaasnema muud ärevusega seotud probleemid, nagu obsessiiv-kompulsiivne häire ja sotsiaalsed foobiad. Nende häirete kattuvuse tõttu võib ühe probleemi tunnuseid pidada teise haiguse tunnusteks. Näiteks kalduvust vältida rahvahulka peetakse laste sotsiaalse foobia või selektiivse mutismi kehtivaks märgiks.
Teadlased on leidnud, et vaatamata suhtlemisraskustele võib laste selektiivsel mutismil olla positiivseid külgi nii intellektuaalselt kui ka emotsionaalselt. Selektiivse vaikimisega lapsed kipuvad olema uudishimulikumad ja tajuvad ümbritsevat maailma, muutes nad erakordseteks õppijateks. Need lapsed on ka tõenäoliselt rohkem introspektiivsed kui teised, näidates üles keskmisest paremat võimet tuvastada enda ja teiste tundeid. Eksperdid rõhutavad aga, et need seosed on korrelatsioonilised, mitte põhjuslikud – pole tõestatud, et selektiivne mutism muudaks lapsi targemaks, intellektuaalselt või emotsionaalselt.