Kui tegemist on satiiri analüüsiga, peaks lugeja arvestama satiiri olemusliku sõnumiga ja kasutama seda edasise analüüsi hüppelauana. Kui see sõnum on kindlaks tehtud, peaks lugeja kaaluma, kas satiir on “kerge” ja “mänguline” või “raskem” ning kasutab oma mõtte väljendamiseks “tumedat” tooni. See võib aidata lugejal tuvastada, millist tüüpi satiiri ta analüüsib, mis võib hõlbustada paralleelide tõmbamist selle ja muude satiiriliste teoste vahel. Seejärel peaks satiirianalüüs jätkuma autori tõelise eesmärgi või seisukoha uurimisega teemal ning mis tahes lahenduse, mille autor võib esitada.
Satiirianalüüs peaks sageli algama satiiris leiduva aine üldise hindamisega, et mõista teose põhiteemat. Lugeja võib algselt võtta teost “nimiväärtusega”, ignoreerides satiiri, et teha kindlaks, millest arutatakse. Sellises teoses nagu Jonathon Swifti A Modest Proposal teeb Swift ettepaneku, et vaesed iirlased müüksid oma lapsed jõukatele inglastele lihana, et nad saaksid endale toitu lubada. Eirates selle ettepaneku ilmset ja tumedat satiiri, võib kiiresti näha, et teema on vaesed ja toidupuudus.
Kui see teema on kindlaks tehtud, peaks lugeja jätkama satiiri analüüsi, vaadates tegelikku kasutatud satiiri ja sellise satiiri tooni. Ülaltoodud näites on satiir selgelt ettepanek, et inimesed müüvad oma lapsi, et nad saaksid ise ära toita. See on kõigi ratsionaalsete inimeste jaoks ebainimlik ja mõeldamatu tegu, mistõttu on selle näite satiir selge. See on ka satiir, millel on tume ja veidi “tige” toon.
Satiirianalüüsi saab jätkata, kasutades seda teavet, et teha kindlaks, mis tüüpi satiiri konkreetne teos kuulub. Näiteks tagasihoidlikku ettepanekut peetakse üldiselt juvenaali satiiri teoseks, mis on sageli “tumeda” ja julma tooniga ning mõeldud teema mõne aspekti hukkamõistmiseks. Vastupidiselt sellele võivad mõned teosed olla horati satiir, mis on sageli “kergema” tooniga ja mõeldud satiirikäsitluses mängulisemaks. Satiirianalüüsi abil saab kindlaks teha, millist tüüpi satiiri teos kasutab, sealhulgas kaootilisemat ja üldiselt pilkavat Menippe satiiri, et võimaldada lugejal paremini mõista kirjaniku vaatenurka.
Kogu seda teavet saab kasutada satiirianalüüsis, et aidata lugejal mõista teemat, selle teema illustreerimiseks kasutatud satiiri tüüpi ja seda, kuidas kirjanik sellesse teemasse suhtub. Sealt peaks lugeja püüdma kindlaks teha, kas kirjanik pakub välja tõelise lahenduse, mis sageli sisaldub satiiriteoses. See lahendus jäetakse teoses sageli kõrvale, kuna satiiriline vaatenurk on kaldu kirjaniku tõelise vaatenurga suhtes, mistõttu teose analüüs peaks selle lahenduse satiiri kontekstist välja tooma.