Igaüks võib kogeda aeg-ajalt oksendamist, mille põhjuseks on tavaliselt ajutine seedetrakti haigus. Mõnel juhul esineb oksendamist siiski sageli ja selle põhjuseks võib olla midagi muud. Näiteks on rasedus sagedase oksendamise kõige levinumate põhjuste hulgas. Seda võivad põhjustada ka migreen ja teatud ravimid. Kuigi paljud oksendamise põhjused võivad olla üsna süütud, võib inimesel hea olla, kui ta pöördub arsti poole, et välistada haigusseisundid, kuna see võib olla ka tõsisema meditsiinilise probleemi sümptom.
Üks sagedase oksendamise kõige levinumaid põhjuseid on rasedus. Paljudel naistel tekib raseduse esimestel kuudel hommikune iiveldus, mis põhjustab neil iiveldust ja oksendamist. Hommikuse iivelduse põhjuseks võivad olla nii hormoonide taseme muutused raseduse ajal kui ka rasedusest tingitud tundlikkus lõhnade suhtes. Enamikul juhtudel ei kahjusta see raseda naise tervist, kuigi see on ebameeldiv. Kui rase naine oksendab nii palju, et ta ei suuda säilitada toitaineid oma tervise ja lapse arengu toetamiseks, võib ta vajada meditsiinilist sekkumist.
Mõnel juhul on migreen süüdi, kui inimesel on oksendamine. Migreen on tõsine peavalu, mis tekib siis, kui laienenud veresooned stimuleerivad ajus leiduvaid kemikaale aju arterite ümber mähkima. Kui need kemikaalid ümbritsevad artereid, põhjustavad need tavaliselt põletikku ja valu. Lisaks sageli kurnavale valule, mida inimene võib migreenihoo ajal kogeda, võib tal tekkida ka iiveldus ja oksendamine; mõnel inimesel võib olla ka kõhulahtisus. Kui inimesel on sageli migreen, võib tal tekkida ka oksendamine.
Ravimid on veel üks levinud oksendamise põhjus. Mõnel juhul on oksendamine ravimi sagedane kõrvalmõju ja seda võtvatel patsientidel ei soovitata seda tühja kõhuga võtta. Muudel juhtudel võib aga inimesel tekkida oksendamine ravimi tõttu, mille tüüpiline kõrvalmõju ei ole oksendamine. Kui inimene peab ravimeid regulaarselt võtma, võib tal esineda sagedast oksendamist.
Kui inimene kogeb sagedast oksendamist, võib tal hea olla, kui ta pöördub nõu saamiseks oma arsti poole. Arst võib soovida teda uurida ja välistada tõsised seisundid, mille sümptomiks võib olla oksendamine. Kui patsient jääb olulistest toitainetest ilma, võib olla vaja sekkuda ka arstil. Arst võib vähemalt anda soovitusi oksendamise sageduse vähendamiseks.