Romantism kirjeldab kunstilist ja intellektuaalset liikumist, mis sai alguse 18. sajandi teisel poolel ja millel oli võimas mõju paljudele kunsti-, kirjandus-, muusika- ja mõttevaldkondadele. Romantismi tunnused hõlmavad keskendumist tugevatele emotsioonidele, aukartust looduse ees ja katkemist jäiga struktuuri järgimisest. Need ja muud omadused tekkisid teatud määral soovist mässata loodusmaailma teadusliku ratsionaliseerimise vastu, mis toimus tänu teaduse progressi kiirele kasvule. Sellisena pandi rõhku looduse jõule, kujutlusvõime tähtsusele ning müütilise ja religioosse sümboolika kasutamisele.
Mõned romantismi tunnused põhinevad pigem temaatilistel kui stiililistel probleemidel. Näiteks suur osa romantilisest kirjandusest keskendus isoleeritud ja kangelaslikele kunstnikukujudele ebameeldivates või keerulistes olukordades. Romantiline kirjandus käsitles ka inimese psüühikat uuel viisil, tähtsustades alateadvust ja kujutlusvõimet, millest klassikalises kirjanduses üldiselt puudus. Mõni romantismiliikumise kirjandus käsitles üleloomulikke või okultseid teemasid ning paljud varajased olulised õudusžanri teosed pärinesid sellest liikumisest. Veel üks silmapaistev teema oli looduse tohutu jõud ja inimese jõuetus looduse vastu.
Romantism on ka mitu stiili omadused, mis erinevalt struktuuri, formaalsus ja piiramise levinud klassitsismi. Need kirjanikud pidasid kujutlusvõimet ja loovust formaalsusest ja ülesehitusest kõrgemaks, mistõttu paljud trotsisid tolleaegseid kirjanduslikke tavasid. Nad kasutasid vähem vaoshoitust kui nende klassikalised kolleegid ning kasutasid tõenäolisemalt sõnu ja väljendeid, mis tekitavad tugevalt emotsioone ja mis ei põhine täpsel konkreetsel tähendusel. Klassikalised kirjanikud kaldusid järgima väga selgeid reegleid, mis täpsustasid, mida nad peaksid ja mida mitte tegema oma kirjandusteoses, mis erines oluliselt romantismist.
Romantismi teine tunnusjoon on keskendumine mütoloogiale ja religioonile. Fookus ei olnud aga alati täis alandlikku aukartust ja austust – paljud romantilised kirjanikud esitasid müütide ümbertõlgendusi, mis algmaterjalist oluliselt erinesid. Eelkõige suhtuti religiooni palju vähema austuse ja aukartusega kui varasematesse kirjanduslikesse tavadesse. Tõenäoliselt kasutasid kirjanikud religioosseid kujundeid selle ilu ja tõhususe tõttu emotsionaalselt laetud tähenduse edastamisel. Romantismi ei määratle aga vaga ja lugupidav austus käsitletavate religioossete teemade vastu ning kirjanikud kasutasid religioosseid ideid vabalt oma eesmärkidel.