Ameerika Ühendriikides on mõned töötajate ja tööandjate suhteid käsitlevad seadused kirjeldatud USA föderaalvalitsuse poolt. Igal osariigil on aga üldjuhul volitused oma territooriumil tööalaseid seadusi välja töötada, kui need ei riku föderaalseid eeskirju. Osariikides on üldiselt seadused sellistes valdkondades nagu töötingimused, palgad ja diskrimineerimine. Osariigi seadustesse võivad kuuluda ka töökoha nõuded, nagu uuesti sertifitseerimine või kutsetunnistuse säilitamiseks täienduskursuste läbimine. Tavaliselt on lisatud ka töösuhte lõpetamise ja töötuskindlustuse reeglid.
Sageli on palju riiklikke tööõigusi, mis puudutavad palkade käsitlemist. Föderaalvalitsusel on minimaalne tunnipalk kogu rahva jaoks, kuid mõned osariigid on kehtestanud kõrgemad miinimumid. Riiklikud eeskirjad peavad ka teatavaid töötajate töötasudega seotud tegevusi tavaliselt ebaseaduslikuks, näiteks selle kinnipidamist kui karistusvahendit ja jootraha saavatelt töötajatelt raha ühendamist. See riigi tööõiguse valdkond kehtestab sageli reeglid ka ületundide kohta.
Töötingimusi reguleerivad üldiselt ka riiklikud tööseadused. Näiteks hõlmab see tavaliselt nende töötajate õigusi, kes on kohustatud käitlema ohtlikke materjale või kes töötavad ohtlikus keskkonnas. Samuti võib välja tuua, mitu tundi peab inimene töötama täis- või osalise tööajaga töötamiseks. Samuti võivad olla kohustuslikud teatud pikkusega vaheajad teatud ajavahemike järel. Alaealiste tööle asumise vanus ja töö liik, milleks nende tööjõudu võib kasutada, on sageli samuti osa riiklikust tööõigusest.
Tööalane diskrimineerimine, mis viitab inimeste ebasoodsa kohtlemisele töökeskkonnas sellistel põhjustel nagu soo, usutunnistus või rass, peetakse üldiselt riigi tööõiguse väga oluliseks valdkonnaks. Inimeste üle kohut mõistmise või ettevõtete juhtimise lubamist sellisel ebaõiglasel alusel” peetakse avalikuks kahjuks. Seetõttu kirjeldavad osariigid sageli diskrimineerivaid õigusrikkumisi, abinõusid ja tagajärgi rikkujatele.
Ka kutsekvalifikatsioonid on sageli riikliku tööõiguse esemeks. Need eeskirjad võivad määratleda minimaalse keskhariduse või koolituse, mis on nõutav neile, kes soovivad saada teatud tüüpi töökohti. Määrused määravad, mida ja kui sageli peab professionaal tegema, kui ta soovib ka teatud ametikohta säilitada. Näiteks võidakse õdedelt nõuda iga kolme aasta järel täienduskursusi.
Riiklik tööseadus käsitleb tavaliselt ka töötaja ja tööandja suhte lõppemist. Võib kirjeldada tingimusi, mille alusel võib inimesi vallandada, ja selle õige protseduuri. Paljudes osariikides on töösuhte lõpetamise põhimõtted, mis lubavad kas töötajal või tööandjal lõpetada töösuhte mis tahes põhjusel, kui see pole ebaseaduslik. Igal osariigil on ka töötuskindlustusprogramm. Riigi eeskirjad määravad kindlaks saajate kvalifikatsiooni, programmi toimimise ja selle kasutamise eest tööandja kättemaksujuhtumite käsitlemise.