Posttraumaatiline stressihäire (PTSD) on seisund, mille puhul äärmiselt murettekitav sündmus mõjutab inimese elu negatiivselt mitmete pikaajaliste sümptomite kaudu. Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni vaimsete häirete diagnostika- ja statistiline käsiraamat (DSM) sätestab PTSD jaoks mitu kriteeriumi. Selle seisundi diagnoosimiseks peab inimene kogema traumeerivat sündmust ja tal peab olema sellest sündmusest korduvaid mälestusi. Ta peab näitama ka käitumist, mida nimetatakse vältimiseks ja tuimastamiseks, ning peab näitama erutuse märke. PTSD lõplikud kriteeriumid hõlmavad mõjutatud isiku elu olulist häirimist ja sümptomite minimaalset kestust vähemalt 30 päeva.
DSM-i kohaselt on PTSD esialgne kriteerium see, et kõnealune isik peab olema kogenud traumeerivat sündmust. See võib hõlmata kõike alates sõjas osalemisest kuni seksuaalse rünnaku ja auto alla jäämiseni. Isik võis traumaatilises sündmuses osaleda või olla selle otsene tunnistaja.
Järgmiseks peavad inimesel PTSD diagnoosimiseks olema pealetükkivad ja pidevad mälestused sellest traumaatilisest sündmusest. Need mälestused võivad esineda erineval kujul. Näiteks võib ta selle sündmuse kohta näha õudusunenägusid või hallutsinatsioone. Teise võimalusena võib ta leida end sündmusele ikka ja jälle mõtlemas või kogeda füüsilist või psühholoogilist stressi, kui ta näeb või kuuleb selle kohta mõnda meeldetuletust.
PTSD täiendavad kriteeriumid hõlmavad ebatüüpilisi käitumisvorme, mida nimetatakse tuimestuseks ja vältimiseks. Mõiste tuimus viitab mõjutatud isiku soovimatusele või võimetusele näidata teiste suhtes emotsioone või tunda huvi inimeste ja tegevuste vastu, millest ta kunagi hoolis. Vältimine tähendab, et isik üritab tegevustest, vestlustest, asukohtadest jms eemale hoida, mis võib panna teda traumaatilisele sündmusele mõtlema.
Teine PTSD kriteerium on pidev agitatsioon. Nagu häiretega seotud mälestuste puhul, võib see erutus esineda mitmel kujul. Näiteks võib mõjutatud inimesel olla raske magada või keskenduda. Ta võib olla tavalisest altim vihale või hirmule ning võib avastada, et ta tunneb end alati äkilisena.
Kaks ülejäänud PTSD kriteeriumi on seotud sellega, kui tõsiselt traumaatiline sündmus inimese elu mõjutab ja kui kaua sümptomid püsivad. PTSD-ks tunnistamiseks peab inimese seisund üldiselt tema elu väga häirivalt mõjutama, põhjustades näiteks alkoholisõltuvuse või töövõimetuse. Lisaks peavad sümptomid püsima vähemalt 30 päeva enne PTSD diagnoosimist. Kuna PTSD olemasolu kontrollimiseks pole ühtegi füüsilist testi, saavad arstid üldiselt diagnoosi panna alles pärast patsiendiga põhjalikku rääkimist, et teha kindlaks, kas ta vastab selle seisundi DSM-i kriteeriumidele.