Millised on pro-formabilansi kõige levinumad kasutusviisid?

Bilanss on koos kasumiaruande ja omakapitali aruandega üks kolmest enamlevinud ettevõtetes kasutatavast finantsaruandest. Pro forma bilanss kujutab endast ettevõtte varade, kohustuste ja omakapitali kontode tulevast prognoosi. Seda tüüpi bilanssi kasutatakse eelkõige äriplaani koostamisel, ärilaenu võtmisel või finantsplaneerimisel.

Pro forma bilansid koostatakse ja lisatakse äriplaanidesse sageli uue ettevõtte loomisel või ettevõtte laienemisel. See plaan kirjeldab finantsprognoose, mida ettevõtte omanikud loodavad. Kui uus ettevõte üritab alustada, ennustab ettevõte hoolikalt, milline on bilanss ühe või kahe aasta pärast. See võimaldab investoritel näha, mida ettevõte tulevikus ootab. Investorid vaatavad tavaliselt kogu äriplaani, kui nad otsustavad, kas investeerida.

Pangad ja muud laenuasutused nõuavad laenu taotlevatelt ettevõtetelt sageli pro forma avaldusi. Seda seetõttu, et pro forma bilanss aitab laenuandjatel kindlaks teha ettevõtte suutlikkust tulevastel kuupäevadel võlgu tagasi maksta. Kui ettevõte kaalub ühinemist, kasutatakse tavaliselt ka pro forma bilanssi.

Ettevõtted võivad tulemuslikkuse eesmärgil koostada pro forma bilansse. Luuakse pro forma bilanss ja võrreldakse seda organisatsiooni tegeliku bilansiga märgitud pro forma kuupäeval. See protsess annab ettevõtetele võimaluse võrrelda prognoositud tootlust tegelike tulemustega ning annab võimaluse tõsta kasumlikkust.

Bilanss koostatakse standardse raamatupidamisvõrrandi järgi: varad = kohustused + omakapital. Pro forma bilanss on koostatud samas vormingus nagu tavaline bilanss ja sisaldab samu kolme osa: varad, kohustused ja omakapital. Samuti jagab see varad kahte alamkategooriasse: lühiajalised ja pikaajalised.

Käibevara on lühiajaline vara. Käibevaraks loetakse iga vara, mida on võimalik aasta jooksul rahaks muuta. Pikaajalised varad sisaldavad suuremaid objekte, sealhulgas põhivara, nagu ettevõttele kuuluv kinnisvara, seadmed ja seadmed. Ka pro forma bilansis olevad kohustused jagunevad lühi- ja pikaajalisteks kategooriateks. Kõik võlad, mis tasutakse vähem kui ühe aasta jooksul, on lühiajalised ja kõik, mis tasutakse pärast seda ajavahemikku, loetakse pikaajaliseks.