Praegu on sõlmitud sadu kehtivaid rahvusvahelisi lepinguid, milles osalevad kaks osariiki enam kui 95% kõigist Maa rahvastest. Paljusid tänapäevaseid lepinguid hallatakse ÜRO egiidi all. Mõned lepingud on seotud sõltumatute valveorganitega, kelle ülesanne on tagada lepingust kinnipidamine.
Rahvusvahelised lepingud pärinevad vähemalt aastast 1258 eKr, mil Egiptuse vaarao Ramses II ja hetiitide monarh Hattusili III sõlmisid pärast ajaloo suurimat vankrilahingut Kadeši lahingut rahulepingu. Algselt hõbetahvlile kantud killustatud savikoopia on säilinud tänapäevani ja seda saab vaadata Istanbuli arheoloogiamuuseumis.
Antiikmaailmas sõlmiti keskajal ja renessansiajal sadu, kui mitte tuhandeid rahvusvahelisi lepinguid, peamiselt selleks, et lõpetada sõdasid, sõlmida territoriaalseid lepinguid ning tagada liitlaste majanduslik ja sõjaline toetus.
Üks enimtsiteeritud rahvusvahelisi lepinguid on tänapäeval Genfi konventsioonid. Genfi konventsiooni on sõlmitud neli, aastatel 1864, 1906, 1929 ja 1949. Genfi konventsioonid käsitlevad lahinguväljal hukkunute, sõjavangide ja tsiviilisikute kohtlemist sõja ajal. Genfi konventsioonid loovad diplomaatilise raamistiku mittevõitlejate kaitsmiseks ja lahinguväljal haavatute taastamiseks Punase Risti, Punase Poolkuu või Punase Kristalli embleemi kandvate määratud rühmade poolt.
ÜRO põhikirjana tuntud rahvusvaheline leping asutas ÜRO 1945. aastal, pärast Teist maailmasõda. Sellele järgnesid 1949. aastal Põhja-Atlandi leping, millega loodi sõjaline liit NATO, ja samal aastal Londoni leping, millega loodi Euroopa Nõukogu. 1955. aastal allkirjastati Varssavi pakt, kuulus liit Ida-Euroopa riikide ja Nõukogude Liidu vahel, mis aitas alustada külma sõda.
1959. aastal sõlmiti Antarktika leping, millega määrati Antarktika uurimispiirkonnaks, keelati seal sõjaline tegevus ja jagati see mitmekümne riigi jaoks viiludeks. 1961. aastal allkirjastati kodakondsusetuse vähendamise konventsioon, mille eesmärk oli ellu viia kodakondsuseta inimesi kaitsvat poliitikat. 1963. aastal allkirjastati kuulus osalise katsekeelu leping, mis keelas igasugused tuumakatsetused, välja arvatud maa all, millele järgnes 1972. aastal ballistiliste rakettide tõrje leping, mille eesmärk oli piirata ballistiliste rakettide kasutamist, ja 1974. aasta katsekeelu läve leping, mis keelas. kõigi tuumarelvade katsetamine tootlikkusega üle 150 kilotonni. Kõigil neil lepingutel oli külma sõja jaoks oluline mõju. 1996. aastal sõlmiti laiaulatusliku katsekeelu lepingu, mille eesmärk oli keelustada tuumaplahvatused kõikjal maailmas, kuid seda pole veel ratifitseeritud ning selle jõustumiseks on vaja alla kirjutada sellistelt riikidelt nagu USA, Põhja-Korea ja Iraan.
Alla on kirjutatud mitmed olulised rahvusvahelised lepingud, mis hõlmavad massihävitusrelvi ja sõjaväe suurendamist. Nende hulka kuuluvad bioloogiliste relvade konventsioon, keemiarelvade konventsioon ja Euroopa tavarelvastuse leping.