Parim viis ärevusega tegelemiseks lastel sõltub sellest, kas lapsel on tavalised lapsepõlvehirmud või mõni raskem seisund, näiteks ärevushäire. Täiskasvanu saab tavaliselt lapsepõlve hirmudega toime tulla kannatlikkuse ja mõistmisega. Kasulik võib olla ka lapsega tema ärevusest rääkimine ja eakohaste vahendite, näiteks raamatute või rollimängude kasutamine. Ärevushäirega laps võib olla kandidaat ärevusravimite või tervishoiutöötajate ravile. Kui vanem ei tea, kuidas lapse ärevuse ja hirmudega toime tulla, tasub alustada lastearstiga konsulteerimisest.
Esimene samm laste ärevusega tegelemisel on kindlaks teha, kas lapsel on lapsepõlves tavalised hirmud või midagi tõsisemat. Mõned levinud ärevuse vormid lastel on hirm pimeduse ees, mure kooliskäimise pärast, hirm võõraste ees või vanematest eraldatus. Äärmusliku ja korduva ärevusega poisil või tüdrukul on siiski tõenäoline ärevushäire, eriti kui sümptomid hõlmavad vähem levinud sümptomeid, nagu paanikahood, kinnisideed või sundid, st kontrollimatu tung teha korduvaid või irratsionaalseid tegevusi.
Vanem võib otsustada, kuidas tulla toime tavaliste lapsepõlvehirmudega, jäädes rahulikuks ja julgustades last oma tundeid väljendama. Isegi kui hirm on irratsionaalne, on see lapse jaoks tõeline ja lapse hooldaja peaks nendele hirmudele mõistmise ja kannatlikkusega vastu tulema. Väikesele lapsele võib kasuks tulla juturaamat, kus peategelane võitleb sarnaste väljakutsetega. Teine laialt levinud taktika laste ärevusega toimetulemiseks on rollimängud, kus vanem saab õpetada lapsele, kuidas hirmutavas olukorras reageerida ning harjutada omavahel uusi teadmisi. Koos hirmudest rääkimine, lapsele oma ärevate tunnetega toimetulemise õpetamine ja enesekindluse modelleerimine, jäädes samas toetavaks, on kõik levinud viisid laste ärevusega toimetulemiseks.
Kuigi selliseid häireid nagu obsessiiv-kompulsiivne häire, sotsiaalne ärevus ja paanikahäire peetakse üldiselt täiskasvanute seisunditeks, võivad nende sümptomid kimbutada ka lapsi. Kui on kahtlus, et lapsel võib olla tõsine ärevus või ärevushäire, peab hooldaja võtma ühendust arsti või vaimse tervise spetsialistiga, kellel on kogemusi laste ärevusega tegelemisel. Tõsise ärevusega lapsed saavad sageli kasu ka nõustajaga rääkimisest. Sundseisundeid, paanikahood ja kinnisideed ravitakse sageli ärevusravimitega. Hooldajad ja tervishoiuteenuse osutajad saavad teha koostööd, arutada eeliseid ja riske ning määrata iga lapse jaoks sobiva ravikuuri.