Enamik professionaalseid autoreid nõustub, et kirjutamisoskuste parandamiseks pole ühte õiget viisi ja see on individuaalne protsess, mis on igaühe jaoks erinev. Sellest hoolimata mainivad nad järjekindlalt mõnda näpunäidet, mis on eriti kasulikud, sealhulgas grammatika ja kirjavahemärkide vaatamine, vaatajaskonnale tähelepanu pööramine, kolleegide hinnangu saamine ja isiklike mustandite ettelugemine. Teiste teoste lugemine, aja leidmine, et teha kindlaks, mida lugeja peab teadma, ja teose organiseerimine, sagedane kirjutamine ja mustandite ümbertöötamine on täiendavad võtted. Paljud inimesed leiavad ka, et teadlik ümbrusest detailide otsimine on hea praktikastrateegia, mida saab teha igal pool ja igal ajal.
Grammatika ja kirjavahemärgid
Mõned keeleteadlased peavad grammatika ja kirjavahemärkide reegleid kirjaliku suhtluse kõige olulisemaks elemendiks, kuna neil on nii suur mõju nii selle voolule kui ka selle tähendusele, mida inimene üritab öelda. Nende kahe kirjutamise aspekti paremaks muutmine algab keele- ja stiilijuhendite uurimisega, mis selgitavad, kuhu põhielemendid kuuluvad ja kuidas need toimivad. Kui inimene teab neid juhiseid, saab ta harjutada nende rakendamist. Tavaliselt kasutatav viis selleks on paberkandjal või võrgus redigeerimise testid. Selle protsessi käigus on hea mõte tuvastada reeglid, mis tingivad muudatuste tegemise – iga kahtlus peaks ajendama inimest juhendit uuesti vaatama.
publik
Professionaalsete kirjanike levinud refrään on see, et publikuga ühenduse loomiseks peab inimene rääkima nii, et ta mõistaks. Kaks lauset “Kellest sa räägid?” ja “Kellega sa räägid?” näiteks sama idee, kuid neil on dramaatiliselt erinev tunne. Harjutus publiku ühendamise harjutamiseks on võtta üks töö ja kirjutada see mitu korda mitme erineva rühma jaoks ümber. Väärib märkimist, et kuigi grammatika ja kirjavahemärkide reeglid ei tohiks üldiselt aknast välja minna, on hea neid pisut painutada või murda ja kalduda rahvakeele poole, kui see parandab tegelikult seda, kui hästi keegi tähendust järgib.
Kolleegide hinnang
Publiku ideega on seotud kontseptsioon, et keegi teine vaatab ühte või mitut mustandit. Paljud autorid ei ole oma loomingu suhtes täiesti objektiivsed ja nad pole alati sellest teadlikud, kui miski teoses on segane või vastuoluline. Vastastikuse hinnangu saamine, olgu siis sõbralt, pereliikmelt või grupilt, annab võimaluse näha, kui täpne on inimese hinnang enda kirjutatu kohta, ning tagasisidest leitud konstruktiivne kriitika laseb kellelgi väga täpselt teada, mida ja kuidas muuta.
Ettelugemine
Kui kirjanik on pööranud tähelepanu nii publikule kui ka grammatika- ja kirjavahemärkide reeglitele, on ideedevahelised seosed üldiselt väga sujuvad, muutes sisu paremini mõistetavaks ja meeldejäävaks. Vastastikune hindamine võib aidata kedagi vooprobleemidest hoiatada, kuid kui see valik pole saadaval või kui inimene soovib mustandit lihvida enne, kui teised selle üle vaatavad, on tavaliselt järgmine parim valik teksti ettelugemine. Üldreegel on see, et ebamugav öelda ja ebamugav lugeda on sisuliselt sama asi. Muutused lause struktuuris ja sõnavalikus on selle tehnika puhul tavalised.
Teiste teoste lugemine
Lugemine on viis kirjutamisoskuste parandamiseks, kuna see avab inimesele palju erinevaid suhtlusstiile. See on ka peamine viis teabe hankimiseks mitte ainult kirjutamise, vaid ka paljude muude teemade kohta, mis võivad inspireerida uusi teoseid. Paljud inimesed leiavad ka, et see on lähtepunkt heade harjumuste kujundamiseks, olles visuaalne viis struktuuri, kirjavahemärkide, grammatika ja isegi süžee elementide sisestamiseks.
Probleemi tuvastamine ja organiseerimine
Üks suurimaid probleeme “kehva” kirjutamise juures on see, et asja mõte pole selge, mis tavaliselt tuleneb sellest, et autor pole probleemi või infot, mida ta peab lugejale andma, absoluutselt tuvastanud ja end kõigepealt selle ümber organiseerinud. Lihtne meetod identifitseerimisprobleemi lahendamiseks on luua teosele pealkiri – see peaks olema lühike, kuid piisavalt terviklik, et isegi kui keegi midagi muud ei loeks, oleks tal aimu, millest teos räägib. Kui inimene saab oma pealkirja, saab ta kasutada sama strateegiat, et määrata kindlaks kõik peamised punktid, mida ta soovib teha, ja korraldada need vastavalt tähtsusele ja kõige paremini voolavale. Paljud inimesed ütlevad, et see on lihtsalt lünkade täitmise küsimus.
Tavalised seansid
Mõned eksperdid arvavad, et võimalikult sagedane harjutamine on parim viis kirjutamisoskuste parandamiseks – see ei ole sama, mis paljude lehtede välja väntamine. Mõte seisneb selles, et järjepidev arvutiklaviatuuri või traditsioonilise pliiatsi ja paberi juurde naasmine arendab distsipliini, pakkudes fookust ja pidades eeskirju. See loob ka suurema portfelli, mida inimene saab kasutada tagasiside saamiseks. Viiped on head teemade või juhiste allikad iga seansi jaoks ning päeviku pidamine toimib samuti.
Ümberkirjutamine
Kuna inimene üritab oma ideede paberile panemisele kuluvat aega suurendada, on konkreetne tehnika, mis mõnikord toob suurt kasu, juba olemasoleva ümberkirjutamine. See võib olla autori enda varasem töö või see võib olla kelleltki teiselt. See õpetab inimest vaatlema sama kontseptsiooni erineva nurga alt ja annab talle võimaluse uurida, mida muudaksid peamised elemendid, nagu lause pikkus või hääl, tööga. Teine eelis on see, et see tuletab autorile meelde, et millegi esitamiseks ei pruugi olla “õiget” viisi, mis aitab oluliselt vähendada ärevust ja murda läbi kirjaniku blokist.
Otsin üksikasju
Lihtne viis kirjanikul areneda isegi siis, kui ta ei ole oma töölaua taga, on vaadata kõike, mis teda ümbritseb, ja tuvastada vaimselt nii palju detaile kui võimalik. Näiteks on hea, kui saab öelda, et kohvikus on mehe hääl, kuid parem on öelda, et see on sügav ja kurnav kurnatusvärinaga. Selle harjutuse eesmärk on see, et kirjelduse keskmes on detailid ja hea kirjeldus on oluline lugeja huvi äratamiseks ning stseenide ja tegelaste elavaks muutmiseks. Isegi kui teos on mitteilukirjanduslik, annab konkreetsus autori välimuse professionaalseks ja justkui oleks ta oma uurimis- ja ettevalmistustöös olnud põhjalik.