Parimad näpunäited teoloogia õpetamisel on ainest arusaamine, teadmine, kuidas see õpilastele arusaadavaks teha ja olla kõrgelt organiseeritud. Lisaks peab õpetajal olema kirg õpilaste kaasamise vastu ja soov julgustada neid ise õppima. Teoloogia on kohati vaidlusi tekitav aine ja seda tuleb õpetada tasase käega ning ilma ühe kindla väljavaate poolt või vastu kallutamata.
Teoloogia uurib kõige põhilisemalt Jumala olemust. Lääne mõtlemises on see kõige tihedamalt seotud judeo-kristlaste-islami jumalaversioonidega, kuid seda võib kasutada ka uurimaks, kuidas teised religioonid oma Jumalat või jumalaid näevad ja kummardavad. Esimene näpunäide teoloogia õpetamisel on täpselt teada, mida õpetada. See tähendab, et tuleb teada, kas kursus tuleb koostada nii, et see õpetaks õpilastele ühte kindlat kirikut, ühte kindlat religiooni või annaks ülevaate maailma suurematest religioonidest.
Õpetatava teoloogia tüüp või tüübid mõjutavad kursuse ülesehitust. Ülevaatekursus peab puudutama kergelt iga suuremat religiooni. Need kursused jagunevad tavaliselt religioonideks ja seejärel osadeks, nagu ajalugu ja seejärel religiooni peamised elemendid. Kursus, mis õpetab ainult ühte religiooni, võib endale lubada jagada temaatilistele elementidele, kuigi nad peavad vaatama, kuidas iga kirik või sekt sellesse elementi suhtub. Kursusel, mis õpetab ainult ühte kirikut, näiteks metodisti teoloogiat, vaadeldakse üksikasjalikult iga teoloogia elementi, ilma et peaksite pöörama tähelepanu väljastpoolt kirikut pärinevatele tõlgendustele.
Teoloogiaõpetajad peaksid õpilasi hästi tundma. See tähendab kursuse seostamist õpilaste eeldatud ja testitud teadmiste kogumitega. Kesk- või keskkooli teoloogiakursus tähendab teoloogia õpetamist selle kõige põhilisemas osas. Teoloogia õpetamine ülikooli või kolledži üliõpilastele tähendab, et õpetaja suudab põhimõisteid paremini vahele jätta ja keskenduda üksikasjadele. Vanematele õpilastele õpetamine tähendab, et õpetaja saab vähem muretseda õpilaste meelelahutuse pärast.
Sõltumata üliõpilaste teadmiste tasemest on teoloogia tihe õppeaine. See tähendab, et on oluline, et õpetaja mõistaks, mida ta õpetab. Enamikus kõrgkoolides töötavad inimesed, kes on õppinud teoloogiat. Teistes koolides ei pruugi seda luksust olla, nii et õpetaja peab selle teema ümber keerutama ja mõista mõisteid ja argumente, mis puudutavad päästmist, Jumala olemust, sakramente ja näiteks armulaua ajal toimuvat.
Lisaks selle mõistmisele peab õpetaja suutma ka õpilastel ainest aru saada. Teoloogia õpetamine seisneb õpilastele teabe andmises ning seejärel selle tõlgendamises ja hindamises aitamises, aga ka huvi tekitamises aine vastu. See tähendab, et õpetajad peavad suutma teoloogiat arusaadavalt ja kaasahaaravalt sõnastada.
Teoloogia õppimine on usu ja huvi küsimus. Mõned üliõpilased, kes on otsustanud õppida teoloogiat, teevad seda seetõttu, et tahavad õppida ja paljudel on teatud valdkondade kohta eelnevalt välja kujunenud arvamus. Lubage õpilastel arutleda teoloogia elementide üle. Õpetaja võib kas tutvustada teatud teemat, seejärel avada selle aruteluks või esitada küsimuse, näiteks “Kas leib ja vein muutuvad armulaua ajal Kristuse ihuks ja vereks?” ja seejärel pärast arutelu või selle ajal selle küsimuse ametlikke tõlgendusi, et tekitada reaktsioone.
Üks oluline näpunäide teoloogia õpetamisel on see, et õpetaja jääks avatud meelega. Oluline on, et õpilased saaksid kujundada oma arvamus. Tunnid ja hinnangud peavad kontrollima arusaamist, kuid peavad andma õpilastele ka võimaluse antud teema kohta oma arvamust avaldada. Õpetaja jaoks ei ole hea mõte võrrelda õpilase arvamust tema enda arvamustega antud aine kohta ning seetõttu peaks õpetaja püüdma olla võimalikult objektiivne.