Kui temperatuur langeb ja lund hakkab sadama, võib õuejooksule minek tunduda ohtlik väljavaade. Talvised ilmastikutingimused võivad seada harimatu jooksja alajahtumise, külmumise, hingamisteede valu ja kukkumiste ohtu. Vaid mõne ettevaatusabinõuga saab jooksja siiski suure osa talvisest jooksmisest tulenevatest ohtudest vabaneda. Mõned kõige kasulikumad talvise jooksu ohutusmeetmed on strateegiline riietumine, hingamise reguleerimine ja teedel kukkumisohtudega kursis hoidmine.
Kaks suurimat talvise jooksmise riski on alajahtumine ehk tugevalt madal kehatemperatuur ja külmumine ehk naha külmumine. Äärmuslikel juhtudel võivad need seisundid põhjustada ühe või mitme jäseme amputatsiooni ja isegi surma. Strateegiline riietumine on üks parimaid kaitsemeetmeid nende ohtude vastu.
Higist või langevast lumest tulenev niiskus nahale võib põhjustada kehatemperatuuri langemise ohtlikule tasemele. Seega peaks hea talvine jooksuriietus hõlmama hoolikalt valitud kihte, mis hoiavad elemendid eemal, tõmmates samal ajal nahalt higi eemale. See võib hõlmata veekindlat jopet, mida kantakse pikkade varrukatega sportliku topi peal, mis on spetsiaalselt loodud higi eemaldamiseks. Kui jooksja kehatemperatuur tõuseb, võib ta higistamise vähendamiseks soovida jope ajutiselt eemaldada.
Naha katmine on üks parimaid kaitsevahendeid külmumise vastu. Mütsid, kindad ja soojad sokid – ideaaljuhul, millel on higi ärajuhtimine – on seega talvisel jooksmisel hädavajalikud. Kõige külmematel päevadel peaks jooksja katma kogu näo, kandes suusamaski ja salli või kaelalehtrit.
Ebamugavustunne hingamisel on veel üks talvise jooksmise oht. See tekib siis, kui ülikülm õhk kuivatab hingamisteed, muutes hingamise valulikuks. Kuna see seisund kipub hingamise kiirenedes halvenema, peaksid talvised jooksjad kaaluma raske hingamise vältimist, vahetades lühikesed ja kiired jooksud pikkade ja aeglaste vastu.
Märjad või jäised teed või rajad on veel üks levinud oht talvel jooksmisel. Nendele libedatele pindadele kukkumine võib põhjustada valulikkust, verevalumeid, nikastusi või isegi luumurdu. Kahjuks on jooksjal oma ala teede ja radade olude üle vähe kontrolli. Ta saab aga oma jooksumarsruuti juhtida ette planeerides. Kuna enamik USA linnu tegeleb talvekuudel omavalitsuse lumelükkamise ja soolamisega, võib jooksjatel olla kõige ohutum valida maa- või eraradade asemel kohalikud tänavad, mille eest talvel ei pruugita hoolt kanda.