Huumori kirjutamine on raske ja paljud leiavad, et satiiri kirjutamine on edukaim huumori kirjutamise tüüp. Satiir on kirjanduslik vorm, mis üritab millegi üle nalja visates esile tõsta või tähelepanu juhtida, tuues välja selle puudused ja puudused. Satiiriteosed on ühiskonnakriitika vorm, sest sageli on eesmärk juhtida tähelepanu sellele, kui rumal, naeruväärne või isegi rumal on miski viisil, mis paneb inimesi ja ühiskonda ennast muutma. Satiirikirjutajad kasutavad punkti panemiseks paroodiat, liialdamist, sarkasmi või irooniat, ideaalis humoorikas võtmes. Enamik usub, et satiir on kõige tõhusam siis, kui see ei tekita solvumist, viha ega nördimust, vaid kasutab huumorit, et õhutada lugejat õrnalt teemast erinevalt mõtlema, isegi kui teemaks on lugeja ise.
Kõik, kes on huvitatud satiiri kirjutamisest, peavad tutvuma selle kirjandusliku vormi vahenditega. Liialdades võib satiirik esile tõsta teema naeruväärset, kujutades seda äärmuslikult ja ülemääraselt. Seal on palju populaarsete filmide, telesaadete ja romaanide paroodiaid. Romaani paroodias võib satiirik kirjutada romaanist oma versiooni, liialdades sellega, mida ta raamatu juures pidas jaburaks. Sarkastilises satiirilises teoses võib satiirik kirjutada teemast nii, nagu talle see siiralt meeldib või ta pooldab, samas visates aeg-ajalt näpuga või kriitikat, et näidata, et ta seda tegelikult ei ole.
Neid, kes satiiri kirjutamise algajad on, hoiatatakse sageli, et nad ei peaks lootma õelusele, julmusele või rõvedusele. Üks satiiri eesmärke on avada inimesi nägema midagi uuel või teistsugusel viisil, et nad saaksid ära tunda selle vead, mida lugejatel on nördimise või solvumise korral raske teha. Parim satiir õrritab teemat õrnalt, ajades lugejad naerma isegi siis, kui nad on sunnitud tunnistama, et moeröögatus, sündmus või käitumine on tõesti omamoodi rumal. Sel põhjusel peaksid satiirikirjutajad vältima julmust, et olla julmused, või kasutamast roppusi, mis võivad lugejaid solvata.
Teema valimine satiiri kirjutamisel võib olla keeruline, kuid satiirik leiab päevakajalisi sündmusi ning populaarseid trende ja moeröögatusi vaadates ohtralt materjali. Avaliku elu tegelased, nagu kuulsad meelelahutajad, sporditähed ja poliitikud, võivad olla heaks kirjutamismaterjali allikaks. Sageli leiab satiirikirjanik, et ta kirjutab kõige paremini probleemidest ja teemadest, mida ta tunneb tugevalt. Nii et satiirikirjanik peaks alustama teemast, millest ta tõeliselt hoolib või millest ta on huvitatud, ja seejärel otsima selles teemas leiduvat huumorit. Satiiri kirjutamine teemal, mida ta juba mõnes mõttes lõbusaks peab, muudab satiirilise teose kirjutamise veelgi lihtsamaks.