Defitsiidi rahastamisega seotud poleemika tõmbab paljude majandusteadlaste tähelepanu. Mõne jaoks on puudujäägikulutuste finantseerimine tänapäeva maailmas hädavajalik, kuigi tunnistatakse, et kulutusi tuleb alati teha mõjuval põhjusel. Teised sooviksid kaotada kulutused, mis on suuremad kui sissetulekute summa, märkides, et kuigi see on raske, on leibkondi, ettevõtteid ja isegi valitsusi, kes suudavad seda teha. Kui defitsiidi finantseerimine on vajalik, tuleb meeles pidada paari näpunäidet, mis aitavad kulutusi enne nende tekkimist kvalifitseerida ja aitavad tagada ka puudujäägi võimalikult kiire kaotamise.
Puudujäägi rahastamise üldist kontseptsiooni rakendatakse valitsustele, kes kulutavad raha teenustele enne, kui see raha tegelikult käes on. Sama kontseptsiooni saab rakendada ka leibkondade puhul, kes loovad võlgu, et osta esemeid, mida igakuine tuluvoog ei suuda hetkel täielikult tasuda, näiteks kodu või auto maksumus. Mõlema stsenaariumi puhul on vaja tagada finantseering, mis sobib hästi prognoositava tulevase sissetulekuga ja võimaldab kogunenud võlga mõistlikul viisil kustutada.
Üks esimesi võlafinantseerimise näpunäiteid on hankida laenuandjalt kõige meeldivamad tingimused. Kodumajapidamiste laenufinantseerimise puhul, mida kasutatakse auto või eluaseme ostmiseks, tähendab see laenuandja leidmist, kes pakub parimat võimalikku intressi, pakkudes samas ka tagasimaksegraafikut, mis jääb leibkonna prognoositava igakuise sissetuleku piiridesse. See tähendab, et puudujäägi rahastamise tähtaegadel tagasimaksmist on lihtsam teostada ja kui leibkond hakkab aja jooksul teenima kõrgemat igakuist sissetulekut, võidakse osa sellest ülejäägist kasutada võla ennetähtaegseks pensioniks. Õige planeerimise korral saab majapidamine isegi õigeaegselt maksetega hakkama, kui sissetulek mingil hetkel väheneb.
Lisaks laenuandjaga toimiva kokkuleppe loomisele nõuab puudujäägi refinantseerimine ka tulevaste sissetulekute teadlikku prognoosimist. Näiteks vaatab valitsus tähelepanelikult maksude summat, mis kogutakse kogu võla kestuse jooksul, et katta puudujäägiga seotud kulutusi, ja määrab, kui suur osa nendest maksudest saab igal maksuperioodil võla kaotamiseks suunata. Samamoodi lähtub leibkond hüpoteeklaenu või autolaenu tagasimaksmisel mõistlikest ootustest töökohalt saadava sissetuleku kohta. Tavaliselt on hea mõte olla nendes arvutustes mõnevõrra konservatiivne, jättes majanduses ruumi muutusteks, mis võivad teatud määral vähendada tuluvooge. Nii toimides on endiselt hea võimalus puudujäägist finantseerimisest õigeaegselt loobuda ning vältida viivistasusid ja trahve.