Mõned parimad näitlemisnõuanded nõuavad, et näitleja pööraks tähelepanu detailidele, mis aitavad muuta tema tegelaskujud nii realistlikuks kui ka haaravaks. Näiteks võivad isegi väikesed hääletooni kõikumised teha suure erinevuse hea ja halva näitlejatöö vahel. Näitlejad peavad harjutama stsenaariumide lugemist erinevatel viisidel, et saada parim võimalik versioon. Oskus hästi näitleda ainult silmadega on näitlejaks pürgijatele üks parimaid näitlemisnippe.
Head näitlejad peavad suutma tegelase mõtteid ja tundeid läbi silmade väljendada, et olla usutav ja huvitav. Kui näoilme ei ühti olukorraga, milles tegelane stsenaariumi teatud ajahetkel on, tunduvad sõnad ja tegelane tõenäoliselt ühetaolised. Paljud näitlejad kipuvad pigem üle tähtsustama käte- või käeliigutusi kui emotsioone ja mõtteid silmade kaudu edasi andma. Muidugi on televisioon ja filmid oma lähikaameratega eriti head vahendid peente näoilmete jäädvustamiseks. Teatrinäitlejad peavad olema liikumises ja kõnes pisut dramaatilisemad, kuna pidevad näo lähivõtted pole laval esinemises tavaline nähtus.
Pausid sõnade ja ridade vahel on veel üks parimaid näitlemisnõuandeid. Parim nõuanne näitlemise pauside lahendamiseks on kasutada neid nii, nagu see tegelane kasutaks, kui ta oleks päriselus inimene. See ei puuduta ainult dialoogi vahelise pausi pikkust, vaid seda, mida näitleja oma silmade ja kehaga teeb. Näiteks kui tegelane on äsja tunnistanud, et ta on mõne teise tegelase mõrvar, siis mida tegelaskuju tausta ja omadustega inimene selles olukorras tõenäoliselt teeks? Kas ta teeks pausi ja vaataks eemale, silmis on muretunne, või oleksid silmad säravad ja trotslikud, sest stsenaariumis märgiti, et tegelane tunnistab üles vihaselt?
Üks parimaid näitlemisnippe on stsenaariumi põhjalik mõistmine, sest kui näitleja mõistab tegelase tundeid igas stseenis, sobib näitleja kehakeel ja häälekäänded selle tegelasega tõenäoliselt paremini. Kui näitleja ei ole kindel rea esitamise täpses viisis, on suurem tõenäosus, et iga lause lõpp läheb käändes üles nagu küsimus ja seda ei peeta muljetavaldavaks näitlemiseks. Mida loomulikumalt suudab näitleja oma tegelaskuju igas erinevas olukorras kokku puutuda, seda usutavamaks muutub tegelane ja näitleja.