Õuduskirjandus on kirjutamise kategooria, mille puhul lugu on loodud lugeja hirmutamiseks või muul viisil hirmutamiseks. Lugu järgib peaaegu alati mingit narratiivi kaare koos ekspositsiooni, tõusva tegevuse, haripunkti, eraldusvõime ja lõpuga, kuigi seda süžeestruktuuri saab muuta. Jutustamist saab teha mis tahes vaatenurgast, kuigi kõige tavalisemad on esimese ja kolmanda isiku jutustused.
Üleloomulik õudusfilm on üks levinumaid õuduslugude liike. Need lood kipuvad keskenduma olenditele või olukordadele, mis eksisteerivad väljaspool inimkonna valdkonda. Sellesse kategooriasse kuuluvad kummitused ja koletised ning õuduskirjandus on antud juhul sageli hirmutav, sest peategelasel puuduvad üleloomuliku olendi alistamiseks või muul viisil vältimiseks vajalikud teadmised. Üleloomulik olend on sageli palju võimsam kui inimesed, kuigi sellel olendil on sageli mingi nõrkus, mis lõpuks viib tema allakäiguni. Näiteks vampiirilood keskenduvad olenditele, kes on paljudel juhtudel jõu ja mõistuse poolest paremad, kuid ometi on nad päikesevalguses nõrgenenud või lüüa saanud.
Psühholoogiline õudusfilm kujutab endast olukorda, mis mõjutab peategelase võimet selgelt mõelda. Kogu loo jooksul aset leidvad sündmused pole sageli tegelikkuses võimalikud, ometi kogeb tegelane neid ja kahtleb seetõttu sageli oma terves mõistuses. Psühholoogiline väljamõeldis keskendub peamiselt inimmõistuse talitlusele ja olukordadele või sündmustele, mis võivad muuta meele võimet korralikult toimida.
Mõnikord keskendub õudusfilm inimestele või sündmustele, mis võivad tegelikkuses aset leida. Seejärel kipub lugu olema üsna õudne, hõlmates mõnikord mõrva, sandistamist, rituaalset ohverdamist või muid kohutavaid olukordi, mis võivad inimest kahjustada või tappa. Sellised lood keskenduvad sageli ebastabiilsetele antagonistidele, kes kipuvad mõrva või piinamise vastu.
Traditsiooniline folkloor keskendus sageli kohutavale või üleloomulikule, nii et mõned lugejad võivad väita, et õuduslood pärinevad traditsioonilistest tekstidest või suust suhu lugudest. Paljud kultuurid andsid sageli edasi lugusid üleloomulikest olenditest, kummalistest kadumistest, hoiatusi ebamoraalselt käituvatele inimestele ja lugusid hauataguse elu olemusest. Kogu õudusfilm keskendub emotsioonidele ja mõtetele, mis tekitavad inimestes hirmu või ebamugavust ning paljudel juhtudel keerlevad lood lootusetuse ja kõleduse ümber, millest peategelane ei pääse.