Orkestrisaalide omadused hõlmavad head helikandvust, artikulatsioonireaktsiooni, kaja või järelkõla juhtimist ja sageduse tasakaalu. Kui orkestrisaalil on kõik need omadused, kandub mängijate esitus läbi saali minimaalsete moonutustega. Need omadused on seega otsustava tähtsusega, et optimeerida publiku kuulamiskogemust ja säilitada saalis esinevaid kvaliteetseid esitusi.
Üks esimesi omadusi, millega arhitektid orkestrisaalidega tegelevad, on projektsioon. Orkestrisaalid mahutavad rutiinselt mitusada või isegi tuhat või enam inimest. Need, kes on saali tagumises osas, on esinejatest kaugemal, kuid need publikud peavad siiski saama heli hästi kuulda. Suurepärastes orkestrisaalides – eriti kõrgete lagedega – kannab heli seetõttu hästi.
Järgmine orkestrisaalidele iseloomulik tunnus on puhas ja karge liigendus. Heliloojad võtavad sageli hoolikalt hoolt, et suunata helikõrguse kestust ja lähenemist sellele. Kui saal ei ole korralikult projekteeritud, moonutavad hoone füüsilised aspektid helilooja kirjutatut, isegi kui mängijad näevad väga palju vaeva, et ruumi, kus nad esinevad, mahutada. Heas saalis on esinejate artikulatsioon tõene ega ole “mudane”.
Projektsiooni ja artikulatsiooni ideedega on seotud järelkõla. Reverberatsioon on heli jätkumine pärast seda, kui heliallikas on lõpetanud müra tekitamise. Hästi kujundatud saalis projektsioon ja liigendus tasakaal. Tulemuseks on see, et kuigi heli on kuulda kogu saalis, ei tekita saal segavat kaja.
Igal helil on kindel sagedus või helilaine pikkus. Kehvad orkestrisaalid eelistavad pigem ülemisi sagedusi. Seejärel kõlavad esinejad üliraskelt ja justkui poleks nad korralikult maandatud. Hea saal tasakaalustab madalamad sagedused ülemiste sagedustega nii, et kogu helispekter paistab ühtlane ja ükski instrument ei ületa teisi.
Arhitektid kontrollivad orkestrisaalide nelja peamist omadust peamiselt suurte peegeldavate pindade hulga reguleerimise kaudu. Seetõttu on orkestrisaalide seintel ja lagedel sageli ebaharilikud väljaulatuvad osad, mitte tasapinnalised, ning miks arhitektid püüavad seinu üldiselt veidi kaldenurka saada. See on siiski vaid osa kontrollist. Arhitektid peavad valima ka õiged materjalid, kuna erinevate materjalide tihedus mõjutab seda, kuidas heli peegeldub või neeldub.
Orkestri akustikaga seoses on oluline arvestada, et kõik koosseisud ei ole ühesugused. Näiteks võib massiivne 100-liikmeline orkester olla üle jõu käiv, kui võtta arvesse samu akustilisi kaalutlusi nagu väikesel kvartetil. Sel põhjusel kasutavad arhitektid saali reguleerimise viise, tavaliselt lagede ja seinte paneelide nihutamisega. Kliima- ja niiskuskontroll mõjutab ka helireaktsiooni.