Onomatopoeia on kirjanduslik termin sõnadele, mis on mõeldud helide jäljendamiseks. Levinud näited on buzz, zip ja klikk. Onomatopoeesiat, mida on sajandeid paljudes keeltes kasutatud kirjandusliku vahendina, kasutatakse kõnes sageli ka laste, aga ka täiskasvanute poolt. Koomiksiraamatud on kuulsad selle poolest, et kasutavad heliefektide jaoks tehnikat, nii et paljud inimesed ei suuda mõelda koomiksitele ilma nende heliefektidele mõtlemata ja vastupidi.
Üks levinumaid onomatopoeesia kasutamise viise on jäljendada loomade helisid, nagu mjäu ja vutistamine. Kõik keeled kasutavad neid sõnu, kuigi igal keelel võib olla teatud heli versioon. Näiteks värvilist fraasi cock-a-doodle-doo tuntakse kogu ingliskeelses maailmas kui kuke hommikust varest. Jaapanis tõlgitakse heli aga kui kokekokko, samas kui mitteingliskeelsed Euroopa riigid võivad selle kirjutada mõne kikiriki variatsioonina. Seda tunnust jagavad ka teised onomatopoeesia vormid. Heli on universaalne, kuid kirjalik või suuline vorm on keeleti erinev.
Lapsed õpivad neid häälikuid sageli varakult selgeks, kuigi sõna onomatopoeesia võivad nad teada saada alles palju hiljem. Nende helide kasutamine on tavaline, et õpetada lastele erinevaid loomi ja esemeid ära tundma. Noori lõbustab sageli nende sõnade matkiv omadus ja nad võivad neid lõputult korrata. 1960. aastate populaarne laste mänguasi, Matteli See n’ Say, mängis neid sõnu valjusti, kui lapsed valisid kursornoolega vastava looma või eseme.
Täiskasvanud kasutavad onomatopoeesiat ka erinevate esemete ja loomade helide märkimiseks. Selliseid sõnu kasutatakse igapäevaste esemete (nt tõmblukk) ja ka loomade, näiteks piitsapuu, nimetamiseks nende tekitatud helide järgi. Reklaamijad kasutavad mõnikord neid sõnu, et turustada kaupa, mis tekitab eristatavaid helisid. Kirjanikud kasutavad onomatopoeesiat sageli kirjandusliku vahendina. Näiteks 1906. aasta luuletuses “The Highwayman” kasutab Alfred Noyes fraasi “tlot-tlot”, et vihjata munakivisillutisel teel kolksatavale hobuse kabjadele.
Onomatopoeesia tuntuim kasutusala on ehk heliefektide esitamine koomiksiraamatutes. 1930. aastatel koomiksikunstniku Roy Crane’i teerajajaks olnud tehnika saavutas laialdase tuntuse, kui see kanti üle 1960. aastate Batmani telesarja. Selle tulemusena tundsid peavoolu ajakirjanikud kohustatud kasutama sõnu nagu “Bam!” ja “Pow!” kirjutades järgmise kolmekümne aasta jooksul koomiksite mis tahes aspektist. Mõned koomiksikunstnikud, nagu Don Martin ja Wally Wood, olid kuulsad oma loominguliste heliefektide poolest. 21. sajandil loobusid koomiksikirjanikud, nagu Alan Moore ja Warren Ellis, sellest tavast täielikult, tundes, et see kahjustab nende lugude realistlikkust.