Valged verelibled, mida nimetatakse monotsüütideks, on organismi immuunsüsteemi oluline osa. Nad kaitsevad keha mikroorganismide või patogeenide eest, eriti nende eest, mis võivad põhjustada malaariat, tuberkuloosi ja tüüfust. Vereringes suurel kiirusel liikudes koguvad nad infektsioonist kogunevaid prügi või jäänuseid. Immuunvastust, mille saavutavad nii luuüdist pärinevad (B) kui ka tüümuse (T) lümfotsüüdid, aktiveerivad ka mõned monotsüüdid. Lümfotsüüdid on valged verelibled, mis moodustavad lümfisüsteemi ehk keha teise kaitseliini.
Monotsüütide arv moodustab 5–12% kogu valgeliblede arvust. Valgeverelibledest suurim, sellel tüübil on suur tuum, mis kontrollib rakkude tegevust, samuti mõned graanulid tsütoplasmas. Neid tõmbavad ligi bakterid ja muud võõrkehad, mida nad fagotsütoosi kaudu omastavad ja hävitavad. Seetõttu nimetatakse neid ka fagotsüütideks – klassifikatsiooni, mida nad jagavad granulotsüütidega, mis on valgete vereliblede hulgas kõige levinumad. Fagotsütoos viitab protsessile, mille käigus rakk võtab endasse suuri tahkeid materjale.
Granulotsüüdid reageerivad aga bakterite esinemisele kiiremini kui monotsüüdid. Sellegipoolest võivad monotsüütide poolt hävitada palju rohkem baktereid kui granulotsüüte. Monotsüütide teine omadus on see, et nad võivad verest lahti murda ja teistes kudedes ellu jääda. Kui see juhtub, võib monotsüüt muutuda makrofaagiks, mis on fagotsüütrakk, millel pole tsütoplasmas graanuleid, või dendriitrakk, mis on spetsiaalne rakk, millel on jätked, mida nimetatakse dendriitideks. Luuüdi on osa, kus toodetakse monotsüüte, kuigi arvatakse ka, et need tekivad lümfotsüütidest.
Makrofaagid toimivad kulunud rakkude kogumisel ja immuunvastuse aktiveerimisel. Organismi immuunvastuse aktiveerimiseks neelavad makrofaagid patogeenid endasse patogeenides sisalduva aine, mida nimetatakse antigeenideks, T-lümfotsüütidesse tuvastamise eesmärgil. Kui antigeenid on tuvastatud, aktiveeruvad B-lümfotsüüdid antikehade tootmiseks. Need looduslikud kehakemikaalid neutraliseerivad patogeenide toksiine ning nende jätkuv olemasolu tagab immuunsuse mitmete haiguste vastu. Antigeenide vastaste antikehade reaktsioon võimaldab makrofaagidel patogeene kergemini tarbida, kuigi tuleb märkida, et makrofaagid ei suuda kõiki patogeene seedida.
Nagu makrofaagid, neelavad dendriitrakud ka patogeene, mida rakkude arvukad harud kinni püüavad. Need oksad, mida nimetatakse dendriitideks, sarnanevad närvirakkude dendriitidega. Nende funktsioonid ei ole aga samad. Dendriitrakkude toime aktiveerib ka T-lümfotsüüte, et täita oma rolli antigeenide tuvastamisel.