Jean-Batiste Poquelini, rohkem tuntud kui Moliere’i näidendeid peetakse üheks parimaks kunagi kirjutatud prantsuse teatri näiteks. Teatrikriitikud märgivad neid teravmeelsuse ja aktuaalse teema poolest. Moliere’i näidendid tekitasid oma esialgsetes etendustes nii kära kui ka mässu ning jätkavad ka tänapäeval elava teatri põhilavastustena.
Esimene Moliere’i näidenditest, mis talle tohutut edu tõi, oli 1662. aasta viievaatuseline komöödia “Naistekool”. Lavastus hõlmab koomilisi katastroofe, mille põhjustas Arnolphe, mees, kes kardab niivõrd naise poolt reetmist, et nõuab, et tema hoolealune Agnes kasvatataks võimalikult süütult, et ta saaks lõpuks temaga abielluda. Pärast kogu oma lapsepõlve kloostris veedetud meeste tähelepanu nälginud Agnes armub kohe Arnolphe’i sõpra Horatsiasse, teadmata, et Arnolphe kavatseb ta endale. Lavastus pälvis nii positiivset tähelepanu, et kuningas Louis XIV määras Moliere’ile tema töö eest iga-aastase pensioni.
Moliere’i näidenditest on ehk tuntuim tema kõige vastuolulisem Tartuffe. 1664. aasta näidendis petab suure vagaduse mehena esinev kunstnik kergeuskliku mehe kodust ja rikkusest välja. Lavastus tekitas kära Prantsuse õukonna usufraktsioonis, nõudes selle lavalt ära keelamist. Hoolimata sellest, et kuningas oli näidendi fänn, keelas ta selle mitmeks aastaks avaliku esitamise. Lõpuks vaibus vastuseis ning lavastust mängiti vabalt ja sageli alates 1669. aastast.
Mõned kriitikud peavad Moliere’i näidendit “Misantroop” tema meistriteoseks, hoolimata algselt kehvadest arvustustest selle 1666. aasta esietendusel. Lavastus sisaldab tohutult sõnamängu ja verbaalset nalja, kuna see jälgib inimesi vihkava Alceste’i elu. Lavastust peetakse ka sotsiaalselt oluliseks näidendiks, kuna see seab kahtluse alla inimese rolli ja selle, kas ühiskondlikku käitumist peaks valitsema ausus või viisakus.
Sageli mainitakse, et Moliere’i näidendid on mõjutatud Itaalia rändavatest commedia dell’arte teatritruppidest. Itaalia stiilis kasutatakse koomilise efekti saavutamiseks arhetüüpseid tegelasi, nagu kloun, armukesed, pätiisa. Scapinis usuvad mõned eksperdid, et commedia dell’arte mõju on ilmne. Lugu jälgib kahte poega, kes on mõlemad salaja abiellunud, kui nende isad on eemal, ja sõltuvad kavalast ja petlikust sulasest Scapinist, kes aitab neil sellest pääseda. Nagu itaalia komöödiates ikka, lõppeb igaüks enam-vähem õnnelikult, Scapin saab millegipärast nii tunnustust kui ka näeb naeruväärne välja.
Paljud Moliere’i näidendid on ühevaatuselised komöödiad, mida etendatakse meeleolu leevendamiseks pärast traagilisi teemasid. Need lühinäidendid sisaldavad sageli commedia dell’arte põhitegelasi ja rasket sõnamängu. Tuntuimate hulka kuuluvad Abikaasade kool, Sganarelle ja Pretensioonikad noored daamid. Kaasaegses teatris ühendatakse kaks või kolm Moliere’i näidendit sageli ühevaatuseliseks õhtuks.
Moliere’i näidendid on kaasaegsete teatrikülastajate seas ülimalt populaarsed. Näidendite poliitiline ja ühiskondlik teravmeelsus on sageli ümberkujundatud, et need sobiksid tänapäevaste probleemidega. Moliere’i näidendid on ka suurepärased õppevahendid ja neid kasutatakse sageli noorte näitlejate tutvustamiseks prantsuse farsi maailma ja oskusi, mida on vaja suurepäraseks verbaalseks naljaks.