Poliitilised ja sotsiaalsed kommentaarid keskenduvad sageli majanduslikele küsimustele, nagu miinimumpalk. Paljudes piirkondades on seega loodud miinimumpalga seadused. Need seadused mõjutavad tavaliselt teatud kutsevaldkondi, kus on säilinud suur hulk miinimumpalgaga töökohti ja töötajaid, nagu toitlustustööstus, jaekaubandus ja hooldaja ametikohad. Konkreetsed miinimumpalgalised töökohad nendes valdkondades hõlmavad järgmist: ootetöötajad, nõudepesijad, lauakatja, müügiametnikud, majahoidjad, lastehoiuteenuse pakkujad ja paljud teised. Üldine tööjõud on veel üks levinud valdkond, kus tööandjad maksavad miinimumpalka.
Miinimumpalgalised töökohad on töövõimalused, mille eest tasutakse madalaim lubatud summa. Miinimumpalga konkreetne piirmäär on piirkonniti väga erinev, mõned valitsused jõustavad kehtestatud miinimumpalka, teised aga mitte. Paljudel juhtudel kehtivad palgaseadused tunnipalga alusel: tunnustatud tasu töötunni kohta. Seda tüüpi töökohad toovad sageli kaasa töötajate madalama elatustaseme.
Traditsiooniliselt on toitlustussektoris miinimumpalgaliste töökohtade ülejääk. Neid positsioone leidub tavaliselt restoranides, hotellides, baarides või muudes ärikohtades, kus pakutakse klientidele toite ja jooke. Enamiku nende asutuste töökohtadest makstakse töötajatele miinimumpalka, sealhulgas kliente tervitavad või ootavad töötajad, laudade koristajad, kiirtoidukokad ja kassapidajad ning nõudepesijad. Mittekiirtoidurestoranide ettekandjatel või ettekandjatel võib aga oma eakaaslaste ees olla väike majanduslik eelis, kuna nad saavad jootrahana koguda lisaraha.
Majutusteenuse miinimumpalgaga seotud töökohad võivad hõlmata majapidamis- või korrapidajateenuseid. Hotellid ja äriettevõtted võtavad sageli puhta keskkonna hoidmiseks tööle üksikisikuid ning tüüpilised tööülesanded võivad ulatuda põrandate puhastamisest tolmu pühkmiseni ja ruumide tolmuimejaga. Nagu enamik miinimumpalga ametikohti, ei nõua need töövõimalused kõrgharidust ega erioskusi.
Olemas on ka mitut muud tüüpi miinimumpalka maksvaid töökohti, mis on piirkonniti erinevad. Jaemüügipunktide ja toidupoodide müügiametnikud ja kassapidajad alustavad paljudes valdkondades miinimumpalgast koos palgatõusuvõimalustega. Mõned inimesed võtavad ka minimaalse palgaga hooldusteenuseid ebasoodsas olukorras olevatele elanikkonnarühmadele, nagu eakad või puuetega inimesed. Olenemata piirkonnast on inimesed, kes teevad üldist füüsilist tööd, nagu muruhooldus, põllutööd ning mõned ehitus- ja tehasetööd, ühed kõige enam miinimumpalgaga töökohad.
Sõltuvalt töötaja individuaalsest tööolukorrast võidakse teatud tüüpi töid pidada miinimumpalgaks või mitte. Näiteks isikud, kes hoolitsevad laste eest – peamiselt lapsehoidjad ja päevahoiutöötajad – töötavad väga erineval ajal erineva palgavahemikuga. See palgamäär sõltub tavaliselt mitmest tegurist, näiteks sellest, kas isik on füüsilisest isikust ettevõtja või töötab rahastatud organisatsioonis, mis jälgib paljusid lapsi. Rohkem maapiirkondi on ehk vähem võimelised tagama miinimumpalgast kõrgemat palgaskaalat, kuna neil napib rahalisi vahendeid. Lisaks võib piirkonna elukallidus mõjutada seda, kui suurt töötasu on mugava elatustaseme säilitamiseks vaja.