On öeldud, et kõik autorid on hullud, sest ühes ajus suudavad nad majutada lõpmatu arvu isiksusi. Romaane kirjutavatel autoritel on nende tegelaste esilekerkimiseks palju lehekülgi ning aeg, mis kulub lugejal tegelasega kohtumiseks ja tegelase tundmaõppimiseks, võib areneda tempos, mis meenutab peaaegu elu. Miniatuuris töötavad kirjanikud peavad aga kasutama novelli iseloomustust, mis võimaldab loos esinevatel inimestel hetkega üles hüpata, täielikult vormituna. Lisaks nende peategelaste kasutamisele hõlmavad novelli iseloomustamise tüübid lamedate tegelaste, liittegelaste ja põhitegelaste kasutamist.
Enamiku novelli iseloomustus sisaldab vähemalt ühte või kahte tegelast, kes näivad olevat täielikult välja kujunenud. Ehkki pole kahtlustki, et kirjanik ei suudaks kõike mõne leheküljega paljastada, võib tegelane näiliselt ärkama ellu, näides visuaalselt soliidne ja pakkudes pilguheite sügavasse hinge ja mõtlikusse meeltesse. Neid nimetatakse mõnikord ümmargusteks tegelasteks, kuna neid saab tajuda mis tahes nurga alt ning need jäävad oluliseks ja usutavaks. Ümmargused tegelased tunduvad keerulised, vastuoluliste motivatsioonide või tõekspidamistega, mis tõmbavad neid rohkem kui ühes suunas ja sunnivad neid tegema asju, mida nad teevad, või võivad nad olla üksikud ja konfliktideta ning seetõttu võimelised toime tulema ümbritsevast tegevusest tuleneva kaosega.
Üks asi, mida novellikirjutajad sageli maha võtavad, on tegelaste arv. Väljamõeldud maailma loomine käputäie lehekülgede kaupa ei jäta palju aega novelli iseloomustamiseks täielikult välja töötatud osade kujul. Autor võib vajada vaatenurka või suhtumist, et seda lühidalt väljendada tegelase kehas, kes loole palju muud ei panusta. Neid tegelasi nimetatakse lamedate tegelasteks, sest nad ei ole mõeldud paljastama või isegi omama salapäraseid sisemisi elusid.
Mõnikord liidab kirjanik rea lamedaid tegelasi novelli iseloomustuse liitesindajaks. Näiteks William Faulkneri peenelt viimistletud muinasjutus eakatest nekrofiiliast “Roos Emilyle” sümboliseerib nimetu jutustaja küla enda elu. Jutustajaid on ainult üks, kuid jutustav hääl kõlab kohati naiselikult ja teinekord meessoost, muutudes, kui lugu kulgeb läbi preili Emily kurva ja pika elu aastakümneid.
Eriti levinud lühikirjanduslike teoste puhul, mis on ajastukohased teosed, on põhitegelased. Need on mõeldud vähem isiksusetüüpide kui sotsiaalsete tasandite või töökohtade esindamiseks. Ettekandja, postiljon või teenija, keda on vaja kohvi, posti või külalise ja mitte millegi muu kohaletoimetamiseks, ei saa autori sulest peent varjundit nii seetõttu, et pole aega, kui ka seetõttu, et see võib häirida tähelepanu kesksest tegevusest .