Laissez-faire on majandusfilosoofia, mis minimeerib või vähendab valitsuse sekkumist või piiranguid. Ajalooliselt viitas see peamiselt rahvusvahelisele kaubandusele, kuid tänapäeval hõlmab see ka sisepoliitikat. Toetajad väidavad, et laissez-faire’i eelisteks on see, et vaba turg kasutab ressursse kõige tõhusamalt, väldib inimeste sattumist riigi toetusele ning soodustab loovust ja kasvu.
Laissez-faire on prantsuskeelne termin, mis tõlkes tähendab umbkaudu “jätke rahule”. See viitab valitsuse sekkumisele majandusse. 18. ja 19. sajandil kasutati seda terminit suures osas selleks, et kirjeldada vastuseisu imporditariifidele, mille eesmärk oli moonutada hindu kodumaiste tootjate kasuks. 20. ja 21. sajandil hakati seda laialdasemalt kasutama seoses sisepoliitikaga, nagu maksutasemed, eraettevõtluse piirangud ja valitsuse kulutused.
Kõige tavalisemad väited laissez-faire’i eeliste kohta põhinevad usul vaba turu jõusse. Toetajad ütlevad, et piiranguteta kapitalism tähendab, et need, kes teevad parimaid otsuseid toodete ja teenuste pakkumise osas, õitsevad, samas kui need, kes teevad halbu otsuseid, kukuvad läbi. Samuti väidetakse, et ilma valitsuse sekkumiseta otsustab ressursside kasutamise viis, kuidas inimesed oma raha kulutavad, suurendades seega üldist tõhusust. Need argumendid põhinevad loogikal, mille kohaselt avalikkuse ühised tegevused, igaüks omakasu järgi, teevad tõhusamaid majandusotsuseid, kui keskvalitsus suudab teha.
Need laissez-faire’i eelised rakenduvad filosoofia pooldajate arvates ka rahvusvahelises kontekstis. Võis tunduda, et lühiajalises perspektiivis oleks riigile kahju, kui impordil puuduvad tõkked. Laissez-faire’i teooria kohaselt sunniks riigi avamine konkurentsile aga kodumaiseid tootjaid efektiivsemaks muutuma, aidates riiki pikemas perspektiivis. Samuti väideti, et tariifide kaotamine võib aidata kodumaistel tootjatel komponente odavamalt importida, aidates seega toota odavamaid kaupu.
Samuti on väidetud, et vähene sõltuvus riigile on laissez-faire’i teine eelis, kuna üksikisikud on sunnitud muutuma tootlikumaks või tegema paremaid otsuseid, et rahaliselt hästi hakkama saada. Mingil määral on see sotsiaalne või filosoofiline argument isikliku käitumise kohta. Kuid sellel on ka majanduslik element, kuna laissez-faire’i toetajad väidavad, et inimeste vajadus olla majanduslikult iseseisev, annab täiendava stiimuli välja pakkuda loovaid ideid ja protsesse, millest lõpuks kasu on kõigile.
SmartAsset.