Krooniline idiopaatiline urtikaaria on kestev nahahaigus, mille peamiseks sümptomiks on nõgeslööve nahal, tavaliselt näol või jäsemetes. Nõgestõbi ehk punnid on tavaliselt väga sügelevad ja isegi valusad; igaüks neist võib jääda nahale tundidest kuni päevani ja uued nõgestõbi võivad ilmneda, kui vanemad on selged. Patsientidel ei pruugi neid kogu aeg olla, kuna need võivad tulla ja minna ilma nähtava põhjuseta või vallandajate (nt kuumuse või stressi) tõttu. Aja jooksul võib haigusseisundiga inimestel tekkida ka angioödeem, mille puhul naha pinna all ja ümbritsevates kudedes tekivad valulikud tõmblused ja tursed. Häire moonutava olemuse tõttu tekib paljudel patsientidel sekundaarse sümptomina ka depressioon.
Kroonilise idiopaatilise urtikaaria peamiseks sümptomiks on korduvad nõgestõve puhangud nahal, mille haigusseisund kestab kauem kui kuus nädalat. Need nahal olevad laigud võivad olla väikesed täpid või suuremad laigud ning on tavaliselt punase värvusega ja ümbritsevast nahast üles tõusnud. Tavaliselt on nad põletikulised ja väga sügelevad; mõnel patsiendil võivad korduva kriimustamise tõttu tekkida armid. Kahjustused võivad vedelikku imbuda ka nahapinna all olevatest kapillaaridest. Kuigi nõgestõbi võivad ilmneda kõikjal kehal, on kõige levinumad nõgestõve tekkekohad nägu, käed ja jalad.
Paljudel kroonilise idiopaatilise urtikaariaga patsientidel on ka angioödeem. See on siis, kui naha all on lisaks naha pinnal esinevatele nõgestõvedele turse ja värvimuutus. Sageli on kahjustatud piirkonnad valulikud või võivad põhjustada põletustunnet. Angiodeem võib põhjustada ka lähedalasuvate kudede turset; see on eriti ohtlik kurguturse korral, kuna see võib hingamist takistada.
Kroonilisest idiopaatilisest urtikaariast põhjustatud korduvad nõgestõbi on sageli patsientidele väga moonutavad ja piinlikud, mistõttu on depressioon paljudel haigetel tavaline. Kuna kahjustused tekivad sageli näole, võib olla raske neid varjata ja patsiendid võivad kannatada teiste pilgu all. Samuti ei ole haigusseisundil teadaolevat ravi, kuna põhjus ei ole kinnitatud ja selle ravimine võib seetõttu olla sageli keeruline. Samuti võib see tulla ja minna ilma nähtava põhjuseta, muutes rünnakut raskesti ennustatavaks. See ebakindlus selle kohta, millal haiguspuhang võib tekkida ja kas seda saab tõhusalt ravida või mitte, võib patsiente häirida.